Laupäev, 3. august 2019

Minu esimene samm... Miks ma seda teen?

Miks ma kirjutan blogi?
Miks ma jagan avalikult oma elu?
Miks ma räägin oma kogemustest?

...sest ma loodan, et keegi õpib minu vigadest ja jätab ise need ämbrid läbi kolistamata.

 Ma räägin nendes postitustes emaks saamisest ausalt ja ilustamata.

Ma räägin sellest, milline surve on emadele ühiskonna poolt ja kuidas survestavad meid kõige lähedasemad.

Ma räägin sellest, mis on sünnitusjärgne depressioon, miks me seda ära ei tunne? Miks me sellest ise välja ei oska tulla?

Ma räägin jäägitust armastusest oma laste vastu ja hetkedest, kus meie, emad, istume vetsus, uks lukus ja mõistus on kadumas, sest ei jaksa enam, samal ajal lapsed ukselinki kangutamas ja taaskord uusi soove esitamas.

Ma räägin karjäärist ja pereelu ühildamisest ja mis saab, siis kui perekond suure pauguga lõhki läheb?

Ma räägin üksikemadusest ja elust, mis on kaugel glamuurist ja ideaalsetest instagrami piltidest.

Ma räägin oma teekonnast enda aktsepteerimiseni (ma loodan, et saan ühel päeval siia kirjutada, teekonnast enda armastamiseni). Ja sellest, mis teevad ajakirjad, (sotsiaal)meedia meiega ja meie tütardega.

Ma räägin läbimõlemisest üksikemana.

Ma räägin oma teekonnast enda välimusega tegelemisel ja põhjustest, miks ma olen kaotanud 20 kg ja mis on suhkrusõltuvus...jah, suhkrust saab sõltuvusse jääda.

Ja ma kirjutan kõike seda ilustamata, otse, ausalt ja üldse mitte kergelt, sest mida arvab ühiskond? mida arvavad mu lähedased? Mis siis saab kui inimesed näevad, et ka minul on raske? Mis siis saab kui teised näevad mu nõrkusi?


Be proud of who you are, what other people think doesn't matter :) 

Mi

2 kommentaari:

  1. Oh, väga tore, et blogima hakkad. Neil teemadel tuleb rääkida ja uhke enda üle olla!
    Päikest ja energiat, et vastu pidada! ��

    VastaKustuta

Kas inimestega halvasti käitumine saab olla põhjendatav?

Sa käitud halvasti/ebaviisakalt/solvavalt/mitte inimlikult.... teenindajaga, sest poes on järjekord liiga pikk ja sul on palav ja sa oled...