Mis sotisaalmeedia meiega teeb?! Ehk minu ilus elu

Mulle ütles ühel päeval preili M.S.: "Sinu elu on nii huvitav." Ma naersin ja ütlesin, et jaa, kindlasti...

Siis hakkasin mõtlema sellele, kuidas me saame oma kuvandi ülilihtsalt ise luua. 

Tunnistan üles, et ma postitan endast fb, instasse ainult hästi välja tulnud pilte. Selliseid kus ma näen vinks vonks ja sale välja. Sina ka? Ma jätan postitamata pildid, kus mul on seljas hallid kolm numbrit suuremad dressid ja meeste pusa, mis on samuti mulle ilmselgelt liiga suur, juuksed pesemata ja krunnis ning jalas lemmikud sokid, mis on nii lemmikud, et nende päka alla on auk kulunud, aga ma ei kavatsegi neid ära visata, sest need on mu lemmikud.

Ma postitan pilte lastega, kus meil on hea tuju ja oleme uues huvitavas kohvikus või muus kohas. Ma jätan postitama oma laste jonnihood ja punaseks nutetud näod. Jah, neid nutetud nägusid esineb, sest hommikul peab jalga panema püksid...jep, karm...sest on võimlemistund ja selga ei saa panna kleiti... ülihirmus...kui ema käsib enne süüa ja siis saab alles magustoitu... 

Ma postitan oma kaaslasega pilte, kus me oleme ninnu-nännu armunud. Jätan postitamata need, kus me vaidleme, sest mina tahan hommikul spa-sse minna, aga minu kaaslane tahab magada.

Ma postitan pilte, kus tähistan oma uut kutsetunnistuse saamist ja jätan postitamata need hetked, kui olen feilinud eksamil ja tunnen end läbipõrunud ja lollina.

Me jätame inimestele mulje, et me elud on täis roosamannat ja probleemid meid ei kimbuta. Esimest korda jõudis see mõte minuni ühel aastavahetuse peol, kus viibis noor pere oma väikese lapsega. Terve õhtu naine jauras mehe kallal, ükski liigutus talle ei sobinud. Samas mees püüdis ja tegeles palju lapsega ning oli igati tubli ja asjalik mees. Inimesed kõrvalt vaatasid juba seda "kena" paari. Õhtu lõppedes koju sõites nägin sotsiaalmeedias postitust sama naise poolt, kus ta tõi välja kui imeline õhtu oli tal just oma poja ja mehega olnud. Ma ei suutnud oma silmi uskuda.... Sel õhtul ei olnud nende suhtes ja suhtluses midagi imelist, vastupidi, aga virtuaalsetele sõpradele jäi mulje kui ideaalõhtust.

Hr Mandel jagamas positiivseid emotsioone :)

Kainelt mõeldes ma tean, et elu ekraani taga võib olla hoopis midagi muud kui postitusel, aga mida tunneb mu keha ja hing kell kolm öösel, kus inimene on oma madalseisus ja enesehaletsus võtab võimust. Miks mina sellist elu ei ela? Miks mina õnnelik pole? Teised ju on? Miks minu elu nii igav on? Ma tahaks olla rohkem nende ideaalsete inimeste moodi. Ma tahaks elada nende huvitavat elu.

Uskuge mind, me kõik oleme täiesti tavalised inimesed. Meie enamus päevi on hallid ja rutiinsed ning isegi kui elame virtuaalselt ideaalelu, siis tuleks oma kriitikameelega vaadata nendest lilledest ja liblikatest läbi ja mõelda, kas need asjad siiski on nii. Või pigem keskenduda enda elule ja kordaminekutele.

Eestlastele on kombeks kurta ja leida kõigepealt negatiivseid asju. Aga miks mitte pöörata see asi ringi, leida igas päevas üks hea asi, üks positiivne moment ja keskenduda sellele.

Mida külvad seda lõikad...

Varakevadine Tartu, ma ekslen linnas ja ei saa aru kuhu ma peaks minema. Kulm on kortsus ja keskendun google mapsi juhistele, ma ei märka ümbritsevaid inimesi. Järsku tuleb mulle vastu mees, kes naeratab ja tema suust tulevad sõnad: "Väga kaunis kevadine kleit." Ta naeratab veel ja kadunud ta ongi. 

Lühike lause, täiesti võõralt inimeselt, keda ma tõenäoliselt enam kunagi ei kohta, aga minu kortsus kulm oli hetkega asendunud naeratusega suul. Terve minu päev oli palju helgem ja ma räägin seda lugu siiani.

Tavaline hall tööpäev, jooksen õhtul poest läbi, asetan oma kauba lindile ja asun maksma. Teenindalal on halb tuju, ta ei tereta, viskab mu asjad kassast läbi ja nähvab: "Maksad kaardiga vä?"  

Võtan selle hetkega endasse, minu kulm on kortsus ja tuju terveks õhtuks paha. 

A woman becomes a reflection of how you
 treat her. If you don't like how she's acting,
look at how you treating her.

On täiesti tavaline, et peale rasket tööpäeva olen väsinud, vahest halvas tujus ja ei jaksa ei suhelda, ega taha kuulda kellestki midagi. Aga mind ootavad kodus kaks 5-aastast päikesekiirt, kes soovivad jagada oma päeva rõõme ja muresid, emotsioone ja kordaminekuid. Isegi kui ma oma halba tuju neile sõnaliselt edasi ei anna, siis saavad nad alateadlikult sellest aru. Ja mis siis juhtub? Juhtub see, et neist saavad nö "pahad lapsed". Nad hakkavad kraaklema, sõnelema ja jaurama ning minu kannatus pannakse korralikult proovile. Tegelikult olen mina nende käitumises süüdi ja lapsed ei ole kunagi pahad. Nad peavad lihtsalt tegelema täiskasvanute emotsioonidega, mida me õhtuti koju toome.

Mehed ikka kurdavad, et uhh tema naine on eriline nõid. Aga miks see nii on ei küsi keegi? Kui mees kohtleb oma naist nagu Naist, mitte kui kodumasinat, kui koristajat, kui abilist, on hooliv, viisakas ja tähelepanelik, siis tunneb seda soojust ka naine. Ehk....

If a man expects a woman to be an angel in his life, he must first create heaven for her. Angels don't live in hell.

Selleks, et minu kolleegid oleksid minuga ausad, avatud ja sõbralikud, pean mina nendega käituma ka vastavalt.

Selleks, et minu lapsed oleksid "head", pean mina nendega käituma hästi. Ütlema ausalt kui olen väsinud ja vajan endale aega. Seda viimast peaks ütlema igas vanuses lastele. Nad on nutikamad kui me, emad, eales oskame arvata.

Selleks, et minu suhe oleks korras, pean mina käituma oma kaaslasega hästi. Soovima talle/meile head ja ei tohi talle haiget teha.

Selleks, et teenindaja/võõras inimene tänavalt mulle järgmine kord naerataks, võiksin mina võtta oma nina telefonist välja ja naeratades öelda: "Tere". "Aitäh". "Sa näed suurepärane välja".