Esmaspäev, 5. august 2019

Sünnitusjärgne depressioon = läbikukkunud ema?

Sellel teemal ei räägita, aga ma olen endale öelnud, et selles blogis räägin ma rasketel teemadel ja loodan, et see aitab mõnd naist, tütarlast, kaaslast, noort ema.

Viis aastat tagasi sai minust ema. Algas minu uus elu. Ja ma arvasin, et olen ema, kes kokkab, koristab, õpetab oma lapsed lugema juba 1-aastaselt ja mängib nendega lakkamatult ringmänge ja mõtleb välja erinevaid lõbustusi... läks teisiti.

Minust sai esmakordselt ema. Minust sai kaksikute ema ja ma armastasin oma lapsi esimesest hetkest ja teen täna seda kordades rohkem, aga roosamannat ei tulnud.

Tuli...

...erakorraline keisrilõige, mille tulemusena ma arvasin, et ei ole piisavalt hea ema, sest ei saanud selle ühe tööga, mis naisele on pandud, hakkama. Täna tagantjärgi mõeldes võiski olla just selle sündmuse tagajärjel tekkinud süümepiinad depressiooni alguseks.

...magamata ööd ja mitte lihtsalt magamata ööd, vaid kaks kuud aega, kus minu armsad kaksikud otsustasid magada vahetustega ja hetkel kui üks veetis aega mõnusalt magades karjus teine ja siis vastupidi. See tähendas, et mina ei maganud üldse.

...kaalukaotus. Kui mul oli valida, kas magada 10 minutit hetkel kui mõlemad lapsed juhuslikult koos uinusid või süüa, siis ma jõin lonksu jõhvikamahla ja läksin magama.... Iseenesest ju väga rõõmustav kui riided jälle selga läksid, aga mingil hetkel hakkasid raseduseelsed riided aga suureks jääma. Mina rõõmustasin, lähedased mitte.

...juuste väljalangemine. Jah, mul on pikad ja paksud juuksed, aga mingil hetkel hakkasid mu meelekohad hõrenema ja lõpuks tuli neisse kohtadesse üldse auk. (tänaseks on juuksed muidugi tagasi).

...ma ei tea. Ma mäletan kuidas kaks esimest kuud enamus minu suust tulnud vastused olid "ma ei tea". Muud ei oleks saanud mu suust ka tulla, sest söömise olin asendanud väikeste uinakutega ja no magamisest ei teadnud ma midagi. Ohumärk? jah!

Aga mina ei osanud tol hetkel mingit ebakõla näha, võibolla sellepärast, et noore ema elu ongi raske, saabki vähe magada, tulebki harjuda uue raske eluga ja mina kui tulev Eesti naine proovisin harjuda ja surusin oma raskuse maha. Teisest küljest ei saanud ma ka aru, et selline ei pea elu olema.

Teisest küljest nägid minu lähedased, et midagi on viltu, aga ka nemad ei küsinud, kas kõik on korras. Tõenäoliselt ei osanud ka nemad antud olukorraga toime tulla ja abi pakkuda. Ja mis oleks saanud, kui antud küsimus oleks valjul häälel kõlanud ja mina oleks öelnud, et ma soovin abi.

Üks põhjus, miks ma selles olukorras üksi olin, on see, et antud teemal ei räägita. Mulle tundub, et inimesi kes pole emad ei võeta kuulda ja noori emasid ei kuulata, sest elu väikeste lastega ongi ju raske või ära kurda see kestab paar aastat ja küll sa siis jälle juukseid kammid ja inimese moodi välja näed või kas sa ei armasta oma lapsi. Kas sa ei armasta oma lapsi?! Tõesti? Jah, ka mind on viltu vaadatud, kui ma olen rääkinud sünnitusjärgsest depressioonist. Jah, ka mina olen kuulnud etteheiteid, et need on ju sinu lapsed ja kuidas sa ikka nii räägid ja sa ise ju planeerisid neid nii kaua ja sa ise tahtsid kaksikuid ja kas sa siis ei armasta neid.

Päriselt?!

Kaine mõistus saadaks sellised küsijad puu taha, aga kui sa (ma) oled (olen) noor ema ja esmakordne noor ema ja kui antud kriitika tuleb su lähedastelt. Mis siis saab?

Ma armastan oma lapsi väga. Tingimusteta. Aga iga ema vajab abi/toetust/oma tugigruppi, kes tuleb appi hetkel kui ei jaksa enam, kui on tahtmine nutta, võtta aega omaette olemiseks, magamiseks! Ja seda kõike tuleks teha tingimusteta. Ema on olemas oma lastel igal h

etkel. Puhkepäevi ei ole. Parim näide minu elust on järgmine: nii Printsessal kui Noormehel oli kõhugripp ja nad oksendasid mõnuga. Loomulikult nakatasid kaksikud ka mind. Ja mida ema siis teeb? võtab haiguslehe? Lubage naerda. Paar kolm päeva nägid välja sellised, kus mina koristasin 1-aastaste põnnide okset. Käisin vahepeal ise ropsimas ja siis koristasi edasi. See on tingimusteta armastus.

Mõelge selle peale hetkel kui tekib küsimus, miks noor ema tahab JÄLLE tunnikeseks oma aega, JÄLLE magada, JÄLLE pole jõudnud süüa teha...

Ärge kleepike silte naistele, kes on esmakordselt emaks saanud. Aidake neid. Isegi kui nad on tulevad Eesti naised ja ütlevad, et nad ei vaja abi. Tegelikult vajavad, aga nad ei julge seda tunnistada, sest kuidas ma saan seda abi vastu võtta... mis minust siis arvatakse? Ma pole siis ju hea ema? Kuidas ma annan oma lapsed vanaemale/tädile/onule/sugulasele?

To the moon and back 
Sünnitusjärgne depressioon on haigus ja seda tuleb ravida. Kui mul on külmetus, siis lähen ma sirge seljaga perearstile ja ütlen, et palun ravi mind terveks. Sama on ka depressiooniga. See pole häbi asi. See on haigus. Sellest tuleb rääkida ilma häbitundeta ja ravida.

Mida arvate teie, kas sünnitusjärgne depressioon on täna noorte emade seas probleemiks? Kas sellel teemal on piisavalt räägitud? Mida saaks teha paremini?


2 kommentaari:

  1. Tänud, Silja, sellise ausa ja otsekohese kirjutise eest! Sa oled end pannud avalikkuse ette mitmes formaadis ning tean, et sulle kaasaelajaid on mitmeid. Edu Sulle ja Su perele!

    VastaKustuta
  2. Silja sa oled väga hea ema oma armsatele kaksikutele.Ole tubli ja edu sulle kõiges nii töös kui eraelus.

    VastaKustuta

Kas inimestega halvasti käitumine saab olla põhjendatav?

Sa käitud halvasti/ebaviisakalt/solvavalt/mitte inimlikult.... teenindajaga, sest poes on järjekord liiga pikk ja sul on palav ja sa oled...