Esmaspäev, 17. veebruar 2020

Mul on paha tuju! Ma olen kurb!

Ma jagasin paar nädalat tagasi ühe tuttava naisega oma mõtteid. Või pigem oleks õigem öelda, et tema jagas enda mõtteid emaksolemise kohta ja mina vastasin, et tean mida ta tunneb ning see ei olegi alati lihtne. Emaks olemine on keeruline ja üsna lihtne on iseend sinna ära kaotada. Täna ta tänas mind ja ütles, et oli väga hea oma muret jagada ja et mina temaga enda kogemust jagasin.

See pani mind mõtlema...

Sotsiaalmeedia on täis ilusaid pilte ja murevabasid roosamannalist elu, kus lapsed on alati naerusuised ning suhted ilusad ja tülivabad. Emad on küll väsinud, aga siiski oma õnne tipul. Üldiselt on õige vastus küsimusele, kuidas läheb- ikka hästi.

Aga...

Aga kui ma tahan välja öelda, et mul on halb tuju, sest ma olen oma väikseimast kaalust 10 kg raskem ja olen oma raske töö ning vaeva jälle hammastega peeneks närinud ja ära söönud? Ma olen selle pärast ärritunud hetkest kui hommikul tõusen ja hetkeni kui õhtul magama lähen. Kui ma sellele mõtlen, siis olen vihane enda peale, et sellist mõtet mõtlen ja tean, et see pole terve. Proovin seda vaigistada, ei saa. Lähen veel vihasemaks. Tuju läheb veel halvemaks. Saan võibolla mõne "meeldiva" kommentaari stiilis, mis mossitad, päevad on v? 
Understand this: you can sound confident & have anxiety.
You can look happy & be miserable inside. You can be good
looking & feel ugly. So be kind, because every person is fighting
a battle you know nothing about.

Kui ma tahan välja öelda, et ma olen endale liiga palju tööd krabanud ja ma ei jaksa seda enam ära teha. Ma proovin mahutada oma päeva rohkem produktiivseid tunde, kui selleks suuteline olen. Ja just produktiivseid, sest selline naiivitar ma enam ei ole, et arvaksin end suutvat kaks tööpäeva ühel päeval tegevat. Nope, jääb ära, sest õhtul kell 10 mingit deebetit ja kreeditit taga ajada võtab 10x rohkem aega, kui seda hommikul kell 10 tehes. Ahh, ise oled loll ju.

Kui ma tahan välja öelda, et ma ei jaksa olla enam produktiivne ja tahan lihtsalt lebada ning telekast mingit "saasta" vaadata. Siis olen ma laisk. 

Kui mul on vahest lihtsalt paha tuju, sest ilm on hall ja pime ning oodatud lund ei ole tulemas kuskilt ja sellega jääb ka valgus tulemata. 

Ehk mida ma tahan öelda on see, et elu ei ole selline nagu sotsiaalmeedia meile üritab näidata ja me peaks rohkem rääkima oma reaalsest elust. Me peaks aktsepteerima ka meid ümbritsevate inimeste halba tuju. Võibolla on selle taga mingi suur mure, võibolla ei ole ja ta tahab lihtsalt vigiseda. Laseme tal siis seda teha. Ärme mõista hukka. Ärme lase näida, et meie lapsed kunagi ei trambi jalgu ja ülemus ei aja vahest nii vihaseks, et silme eest läheb mustaks. 

Aga... veel üks aga...

Minul võttis päris kaua aega arusaamaks, miks ma siis vahest nii tunnen. Täna tean ma suurepäraselt, et kell 3 öösel on keha kõige madalamas augus ehk see on aeg, kui inimene peaks magama ja energiat koguma, aga kui seda ei tehta, siis .... siit peaks tulema peen teaduslik jutt, aga ei tule.... energiatase on 0 ja aju hakkab ketrama kõikväimalikku negatiivset ja kurba jura. Teine aeg minu ööpäevas on kell 6 õhtul, kui ma tahaks süüa, süüa, süüa ja magada. Kuna ma seda juba tean, siis oskan ka neile kellaaegadele tähelepanu pöörata ja katsun öösel magada ja enne kella kuute süüa normaalse ning täisväärtusliku õhtusöögi, et mu veresuhkur ei langeks ja ei tekiks sellist laisklooma tunnet.

Pane tähele teise inimese halva tuju tagamaid, ole toeks, ära tee teda maha ja kuula. Lihtsalt kuula, sa ei pea aru saama kõigest, sa ei pea teda 100% mõistma, sa ei pea teda "terveks" tegema. Lihtsalt kuula.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kas inimestega halvasti käitumine saab olla põhjendatav?

Sa käitud halvasti/ebaviisakalt/solvavalt/mitte inimlikult.... teenindajaga, sest poes on järjekord liiga pikk ja sul on palav ja sa oled...