Neljapäev, 29. august 2019

Ma teen seda ikka veel!

Paar aastat tagasi sain ma aimu, et psühholoog ei ole siiski hulludele mõeldud arst.... Päris tõsiselt. Ma sain üle valehäbist ja istusin kabineti ukse taga sirge seljaga. Mäletan ka korda kui naeratasin järgmisele patsiendile, kes ootas vastuvõttu.

Aga mis on saanud minu visiitidest tänaseks? Kas ma  olen korras? Kas ma siiani külastan arsti?

Ma olin küll üle saanud valehäbist, aga ühe valearusaama mõtestasin enda jaoks lahti üsna hiljuti.Nimelt, ma arvasin lõpuks, et jah, mul on raske, otsin abi spetsialistilt, saan korda ja see teema on maas. Ma saan unustada selle ja lähen oma eluga edasi. Ma Olen Korras! Aga, võta sa näpust, nii need asjad ei käi.

Ma siiralt arvasin, et kui korras, siis korras ja me ei kohtu arstiga enam kunagi. Siiski läksid asjad teisiti. Ma istusin taas tuttavas koridoris, tuttaval pingil, tuttava ukse taga ja ootasin. Enam ei olnud mul häbi, ega hirmu, mis teised arvavad. Nüüd oli mul häbi enda pärast, et ma siin tagasi olen. Ma olin ju korras. Ma pean tunnistama, et sel korral oli arsti tavapärasele küsimusele, kuidas sul läinud on, väga raske vastata. Sest sel korral ei saanud ma kabineti ust kinni panna, ma ei saanud põgeneda nende pilkude eest, selle valehäbi eest, sest enda eest ei põgene kuhugi...

Ma tundsin end läbikukkununa. Minu peas keerles väga palju küsimusi: Miks? Kuidas? Mis ma valesti tegin? Millal? jne jne.

Mul olid ju olemas teadmised. Kõige lihtsam oleks vist tuua võrdlust füüsilise treeninguga, ma olin käinud trennis, õppinud suruma, tõstma ja omandanud kõik teadmised, saanud näpunäiteid ja üksi jäädes ei saanud minust ikkagi sportlast. Ma ei teadnud valesti läks...

Nii nagu tervenevate alkohoolikute puhul ei ole küsimus kas tagasilöök tuleb, vaid millal see juhtub, siis on nii ka kõige muu puhul: trenni, kaalulangetuse ja ka vaimse tervisega töötamise puhul.

Mina olen seljatanud järjekordse müüdi. Inimene ei saa kunagi nö korda. Me muutume iga päev vastavalt olukorrale, vanusele, situatsioonidele, ootamatutele ja rasketele pööretele elus ja kuna igaüks meist elab esimest korda, siis me õpime. Ma loodan, et osad läbi teiste vigade, enda puhul pean ütlema, et kolistan kogemuste saamiseks kõik ämbrid ise läbi, aga ...
Some days it's not about health or building muscle.
It's just therapy.

Minu põhimõte elus on, et pigem kahetsen tehtud kui hiljem mõtlen kahetusega hinges what if...

Mina käin ka täna regulaarselt psühholoogi juures. Eelkõige sel põhjusel, et minu töö nõuab väga palju inimestega suhtlemist, probleemidega tegelemist ja andmist. Selle kõige juures peab minu enda klaas olema vähemalt pooltäis, nii saan tegeleda kõigi minu ümber olevate inimestega ja nende muredega seejuures ennast kaotamata.

Kui mul on nohu, siis ma lähen apteeki ja ostan rohtu.
Kui ma tahan paremas füüsilises vormis olla, siis ma lähen trenni.
Seda kõike valehäbita.

Kui ma tahan olla vaimult tugevam ja tervem inimene, siis .... ma tegelen sellega üksi kodus olles ja ei julge abi küsida? Ei.... Siis ma unustan valehäbi ja lähen spetsialisti juurde.


Reede, 23. august 2019

Esimene visiit psühholoogi juurde...

Ma olin leidnud lõpuks arsti, kes võttis mind vastu paari nädala pärast, mitte kolme kuu, nagu alguses oht oli. Minu plaan oli järgmine: lähen vastuvõtule, räägin oma mure ära, tema kirjutab mulle rohud ja ma saan endiseks. Kõik. Sellega on see piinlik lugu lõppenud...

Aga... Minu plaan kukkus läbi. Suure kolinaga ja täna tagantjärgi vaadates võin öelda, et ma olin ikka ülimalt naiivne. Kuid siin pole imestada midagi, sest kokkupuuted depressiooniga ja psühholoogidega mul puudusid.

Kuidas asi tegelikult kulges?

Ma olin kokkulepitud ajal oma psühholoogi ukse taga. Mul oli häbi seal istuda, sest mööduvad inimesed nägid seda ülisuurt silti (tegelikult see silt polnud sugugi suurem teistest, aga minu emotsioon ja häbi tegi selle silmipimestavalt suureks) PSÜHHOLOOG.... Täna ma tean, et arsti juures käimine ja abi küsimine ei ole häbi asi, see on tugevuse märk. Paar nädalat tagasi psühholoogi uksest väljudes avastasin, et ma teen seda väga hea tundega, pea püsti ja enesekindlalt ja mind ei häiri sugugi, et koridoris ootavad inimesed nägid millisest uksest ma välja astusin. Mul oli hoopis väga enesekindel ja hea tunne.

Siis kutsuti mind kabinetti. Seal oli diivan ja tugitool. Mind juhatati viimase peale istuma. Minu vastu istus arst ja ma nägin tema selja taga asuvast aknast raagus puid ja vihmast taevast. Nägin kuidas tuules need puude oksad kõikusid. Arst tõstis oma tooli kõrgemale (mida ta muide teeb iga visiidi alguses ja lõpus kui hakkab uut aega arvutist vaatama, siis laseb tooli taas madalamale), võttis musta punase mustriga mapi, kus vahel olid paberid, tõstis ühe jala üle teise ja küsis: Mis sind siia tõi? Plaani kohaselt pidin siis vastama ja selle teema lukku saama....aga.... ma sain rääkida vist kolm sõna ja siis hakkasid pisarad purskama (jah, purskama, mitte voolama) ja mina sain edasist juttu ainult piiksuda selle nutu vahepeal. Oiii mul oli häbi. Häbi, et minu plaan ei töötanud, et ma ei suutnud end väljendada, et ma ei suutnud end vaos hoida. Üldiselt valdas mind suur HÄBI

Kui me olime tunnikese vestelnud või mina piiksunud läbi pisarate ja arst rääkinud, siis ütles ta mulle, et sul on depressioon ja sa vajad antidepressante. Hmmm.... ei, ma ei soovi rohtu võtta. See ei tee mulle head, vaid hoopis halba... Miljon mõtet mu peas ja palju valearusaamu meediast. Aga siis küsis arst minult: "Kui sul on nohu, köha, palavik, siis sa ju lähed apteeki ja võtad rohtu?" "Jaa, loomulikult lähen ja võtan, siis ma olen ju haige."
Self-care isn't always manicures, bubble baths &
eating healthy food. Somethimes it's making
yourself get out of bed, taking a shower and
participating in life again.

Ja siis ma mõistsin, et depressioon on ka haigus ja kui see on liiga kaugele läinud ning liiga kaua kestnud, siis on vaja meditsiinilist sekkumist rohtude näol. Tuleb jätta kõrvale vanande "tarkade" naiste jutt, et ohh mis, see on mingi moodne haigus ja inimesed mõtlevad selle endale külge, kui meie noored olime, siis ei olnud mingit peent noorte inimeste haigust.... Jah, ma olen kindel, et depressiooni oli aastate eest vähem kui täna. Üheks põhjuseks võis olla, et arstid ei osanud seda diagnoosida, aga see ei tähenda, et haigust ei olnud. Teiseks on tänapäeval läinud elu kordades kiiremaks. Elu on kallis, mis tähendab, et tuleb teha pikki tööpäevi, halvemal juhul töötada mitmel kohal. Meie digi-ja nutiajastu on ühelt poolt teinud elu paremaks, andnud uusi võimalusi ja teinud seda kiiremaks, aga teisest küljest kiirus tähendab, et meilt oodatakse ka kohest reageerimist. Inimesed on harjunud olema pidevalt saadaval, tegelema korraga mitme asjaga. Ka mina leian end enamus õhtutel diivanil istumas läpakas süles ja lugemas töömaile, taustaks jooksmas mõni sotsiaalmeedia kanal, telefon kõrval, kus on aktiivne vestlus ülemusega whatsup's, telekas mängimas, kust ühe silmaga proovin jälgida mõnda "kvaliteetsaadet" ja samal ajal räägin lastega nende päevasündmustest. Ja siis me imestame, miks inimesed põlevad läbi? Mida tähendab depressioon? Miks inimesed ei suuda enam keskenduda ühele asjale?

Minu seisukoht on, et iga inimene, ka see, kes tunneb end täiesti tervena, peaks käima 1-2 korda aastas psühholoogi juures, kus saab hinnanguvabalt rääkida ja end kõrvalt näha. Nii nagu me käime trennis, et hoida oma keha vormis, peaksime käima ka psühholoogi juures, kes aitab meie mõistuse ja vaimu vormis hoida.


Do you recharge yourself as much as you recharge your phone?

Lihtne küsimus? Minul oli raske vastata...

Kolmapäev, 21. august 2019

Miks ma seda teen?!

Augusti alguses rääkisin ma oma kaaslasele, et mul on unistus...

Ja kui ma räägin oma unistustest, siis valjul häälel, kätega vehkides ja ülima õhinaga. Ma siis seletasin temale ka, et minu unistus on ühel päeval seista inimeste ees ja rääkida (sünnitusjärgsest) depressioonist, läbipõlemisest, emadusest, enda keha aktsepteerimisega ja muudel teemal, millega naised (ja ka mehed) tänapäeva ühiskonnas peavad toime tulema.

Ja siis võttis tema arvuti, tegi selle lahti ja ütles, kirjuta.
Oot, mis asja? Mida ma kirjutan?
Blogi!
Minu suust tuli kõigepealt naerupahvakas ja siis kell 3 öösel pandi mind sinna arvuti taha istuma ja öeldi, et enne siit ära ei tule kui esimene postitus on valmis. See on sinu võimalus inimestega jagada oma kogemusi.

Ma istusin seal, oli natuke närvis, aga valmis jagama oma kogemust. Tunnike hiljem saite teie kõik lugeda minu esimest kirjatükki.

See oli hirmus... avada hommikul facebook ja muud sotsiaalmeediakanalid teadmata, mis mind ees ootab. Aga ma olin valmis... Ma olin valmis positiivseks tagasisideks ja ma olin valmis sopaks, mis minu suunas lendama hakkab. Ja ma sain mõlemat...

Listen, smile, agree and then do whatever the fuck you were
gonna do anyway ;)
Minu üllatuseks sain ma väga palju positiivset tagasisidet. Peale mitmeid postitusi, kirjutasid mulle noored emad, et teavad mida tunnen ja rääkides naistega kippus nii mõnelgi pisar silmanurka. Sel hetkel ma teadsin, et olin juba täitnud oma eesmärgi. Ma olin jõudnud naisteni, kes julgesid öelda välja jah, ma tundsin sama, aga  ma pole halb ema, jah, mind valdasid segased tunded, aga ma olen siiski tubli.

Aga ma sain ka ülipalju üllatavaid pilke, sest ma ei ole kunagi avalikult rääkinud, et mul on raske. Ja kõrvalseisjad on arvanud, et minu elu läheb nagu exceli tabel...

Sain ka hukkamõistu. Miks sa halad avalikult? Sul oli kõik korras. Ära liialda. Ja teisest küljest hukkamõistu vaikuse näol...

Aga igal positiivsel asjal siin elus on ka varjukülg ja hakates kirjutama olin ma arvestanud sellega, olen ka täna ja ei kavatse kirjutamist lõpetada ;)

Minu eesmärgiks selle blogiga on, et naised julgeksid abi küsida, et nende lähedased ei mõistaks neid hukka. Samas ka, et lähedased rohkem sekkuksid. Kui sa tunned, et sinu lähedasel inimesel on mure või ta on liimist lahti, siis tavaliselt see tunne ei eksi. Sekku, isegi kui alguses keeldutakse abist. Ole olemas kui sind vajatakse. Ära vaiki ja looda, et kui probleemist mitte rääkida, siis see kaob.

Kolmapäev, 14. august 2019

Kas ma olen laisk? Mis toimub?

Sünnitusjärgsed emotsioonid ja depressiooni surusin ma alla, nii nagu tugev eesti naine ikka :) Läks mööda aastaid kaks. Minust oli saanud üksikema, kes ei saanud lubada ühtegi lisa puhkusepäeva, sest eelarve oli kitsas. Ja siis ma olingi tubli töötaja. Üheksast viieni tööpäevad minu puhul ei kehtinud. Ma tegin tööd ka õhtuti, korralise puhkuse ajal ja ... kogu aeg kui oli vaja (ja seda oli tihti). 

Ühel sügisel tabas mind väga suur väsimus. Aga see oli ka tavaline, sest üksi kahe lapse ja rohkem kui täiskohaga töö ei ole just meelakkumine, lisaks ei soosinud ka aastaaeg. Aga mind ootas pääsetee (või nii ma vähemalt arvasin), mind ootas hilissügisel puhkus- seitse päeva palmi all. Puhkuse alguseks olid mu patareid tühjad, kõik, midagi polnud enam anda. Ja siis tuligi päike, meri, soojus, hea söök ja meeldiv seltskond. Ja ma puhkasin ning tulin tagasi ja kõik oli endine. Ma ei saanud aru, mis toimub? Miks ma ei jaksa enam oma toimetusi teha? Miks ma tahan magada? Miks on mul ükskõik? Äkki ma olen laisk?

Kuna ma olin just puhkuselt tulnud, siis ei saanud ju see tunne olla väsimusest. Selge, siis ikkagi olen laisk. Üritan rohkem end liigutada ja sellest üle olla. Ma ei ole ju laisk! Ma olen tubli! Aga... ma läksin aina laisemaks? Sellised mõtted olid iga päev mu peas. Ja ma ei saanud aru, kust need tulevad. Ma ei saanud aru, miks ma ei jaksanud enam trennis käia, miks ma ei tahtnud enam tööle minna (ja ma armastan oma tööd, mulle ei ole olnud esmaspäevad kunagi sinised), miks ma ei huvitunud enam millestki, miks ma ei tahtnud inimestega suhelda. Tegelikult on õigem öelda, et telefoni võtmine ja helistamine tundus ülemõistuse raske.

Sügisest oli saanud jaanuar ja ma istusin tööl oma laua taga, vahtisin ekraani ja ei teinud midagi... Mul oli vaja täpsustada üks "kas?" küsimus, saada vastuseks jah/ei ja minna oma tööga edasi, aga ma ei jaksanud seda teha. Ma ei jaksanud küsida kas küsimust. Ma ei jaksanud toolil istuda, rääkimata töö tegemisest. Ja ma ei saanud aru, mis toimub?

Ühel päeval sattusin rääkima sõbrannaga, kes käis psühholoogi juures, võttis antidepressante ja oli saanud oma ärevushäirest üle. Ma nägin esimest korda nii lähedalt inimest, kes käib psühholoogi juures. Ma arvasin, et "hulluarsti" juures käivad hullud... ma arvasin veel palju sarnaseid asju, mis ühiskond mulle pähe oli tampinud ja ma ei pidanud end "hulluks", et oleks pidanud arsti juurde minema. Aga siis me rääkisime ja ta soovitas tungivalt, et pane endale aeg ja käi seal ära. Mul oli nägu ikka väga krimpsus peas, aga ma ei saanud ka sellisel olukorral kesta lasta.
Abi küsimine on tugevuse märk :)

Ma võtsin end lõpuks kokku ja olin valmis endale arsti otsima. Aga kust? Kuidas? Mis see maksab? Kuna ma ei teanud ühelegi küsimusele vastust, siis aitas mind kõikvõimas google. Kõigepealt leidsin hinna... ja see oli krõbe. Tegelikult  on perearsti saatekirjaga psühholoogi vastuvõtt tasuta. Siis tabas mind järgmine probleem- järjekorrad olid kolmekuu pikkused....mida? Tegelikult on nõuandeliinid ja ka erakorralised arstid, kelle vastuvõtule kohe minna. Aga mina olin jälle nõutu, kuid õnneks ei jätnud ma jonni ja leidsin endale "hulluarsti" aja. Minu jaoks täiesti tundmatu nimi, aga mul polnud ka valikut ja võimalust, seega otsustasin enda mugavustsoonist välja tulla ja vastuvõtule minna.

See oli VÄGA raske! Miks? Sest häbi oli. Ma olen ju tugev naine, käin tööl, kasvatan lapsi, käin trennis, pean ennast ise üleval, teen karjääri ja nüüd olen ma siin.... Aga ma otsustasin, et üks visiit, ma räägin oma jutu ära, mulle määratakse antidepressandid ja ma saan terveks. Ma unustan selle kogemuse ja salgan vaikselt maha...sest... no häbi oli ju. Tegelikkuses läks asi hoopis teist rada ja ma võin täna öelda, et psühholoogi (kes tegelikult ei ole sugugi hullude arst, vaid aitab täiesti normaalseid inimesi) juurde minek on olnud mu elu üks parimaid otsuseid :)

Esmaspäev, 12. august 2019

Kirjutab psühholoog

Sünnitusjärgne depressioon – mis see on?


Meie ühiskond hakkab üha enam jõudma sinna punkti, kus vaimset tervist ja selle heaolu väärtustatakse ning inimesed on vaimse tervise probleemidest teadlikumad. Meedias on palju räägitud depressioonist, traagiliste noorte ja/või tuntud inimeste suitsiidide tõttu arutletakse tihedamini abi saamise kättesaadavuse ja võimaluste kohta.

Nagu Silja oma eelmises postituses kirjutas, tuli temal pärast kaksikute sündi hakkama saada sünnitusjärgse depressiooniga.

Esimestel ema-olemise päevadel esineb sageli mõningast kurbustunnet ja tujukõikumisi, mida nimetatakse baby blues-iks. See võib kesta mõnest tunnist paari nädalani. Sünnitusjärgseks depressiooniks saab seda lugeda alles siis, kui see on kestnud juba rohkem kui kaks nädalat ning on olemas ka teised depressiooni sümptomid.

Sünnitusjärgne depressioon algab tavaliselt kuni neli nädalat pärast sünnitust. Selle põhjuseks on hormonaalsed muutused, sotsiaalne heaolu ja psühholoogilised muutused. Sümptomiteks on tavaliselt uneprobleemid, isumuutused, ülemäärane väsimus, vähenenud seksiisu ja sagedased tujukõikumised. Kuid need tunduvad ju värskele emale üsna tavalised asjad? Magada saad siis, kui laps magab, sageli pead valima, kas kasutad seda üürikest aega söömiseks, magamiseks või hoopis dušši all käimiseks. Seega on lisaks eelmainitud sümptomitele ka depressiooni tavapärased sümptomid: tujulangus, suutmatus tegevusi nautida, väärtusetusetunne, lootusetus ja abitus, suitsiidi- või enesevigastamise mõtted ning mõnikord ka mõtted teistele viga tegemisest.

Kui emal on depressioon armastab ta oma
lapsi siiski jäägitult.
Silja märkis ära, et tema jaoks oli üks esimesi mõtteid, et ta ei ole piisavalt hea ema, kuna talle tehti keisrilõige. Kuigi on naisi, kes erinevatel põhjustel planeerivadki sünnitada keisrilõikega (terviseriskide tõttu neile või lastele; lapse suurus jms), siis teistele võib see tulla šokina. Ka Silja oli plaaninud sünnitada võimalikult naturaalselt – keisrilõige tuli ootamatult ja üllatusena. Naistel, kes sünnitavad ootamatu keisrilõike teel võib välja kujuneda post-traumaatiline stressihäire, mida tavaliselt seostatakse pigem sõjas käinud või mõne väga suure õnnetuse läbi teinud inimestega.
Siiski on see pärast traumeerivat sündmust loomulik – sind pannakse hirmutavasse olukorda, millega sa võibolla arvestanud ei olnud, sa ei ole kindel, mis ja kuidas toimuma hakkab ning kuidas see sind mõjutada võib. Paljudel naistel on pärast keisrilõiget keeruline harjuda mõttega, et nii läks ja et see on täiesti okei viis oma laps ilmale tuua. Seda kõike on niigi keeruline enda jaoks lahti mõelda ning lisades sinna juurde veel uue ilmakodaniku, kes nõuab endale alguses jäägitut tähelepanu, siis pole selle tekkimist üldse nii raske mõista.

Sünnitusjärgset depressiooni ei esine kõikidel naistel. Selle tekkimist suurendavad erinevad riskifaktorid, nagu näiteks eelnev depressiooni esinemine, ema vanus – noortel emadel esineb sünnitusjärgset depressiooni sagedamini; raseduses kahtlemine; lapsed – mida rohkem lapsi, seda suurem tõenäosus on iga järgneva lapse sünniga depressiooni kogeda; puudulik sotsiaalne tugi; üksinda elamine ning konfliktid paarisuhtes.

Üldised soovitused abi saamiseks on ennast mitte isoleerida, abi küsida, seada endale ja beebile realistlikud ootused, säilitada normaalne füüsiline aktiivsus, tervislikult toitumine, partneriga suhtlemine ja arutlemine, oma sotsiaalse võrgustiku kasutamine.

Kõik need soovitused tunduvad lihtsad ja loogilised, kuid olles keskmises, mõõdukas või sügavas depressioonis on need sageli ületamatud. Depressioon paneb sind sageli endas kahtlema ja süüdi tundma: mu tuba on segamini, ma olen järelikult lihtsalt laisk; mu laps nutab, ma olen halb ema; mu partner on närviline, ma olen halb naine.

Sellisest tsüklist on raske välja tulla, sest tunne, et sina oled vale, on niivõrd suur. Reaalsuses on see tuba võibolla sellepärast sassis, et sa tähtsustad oma uneaega rohkem, kui väikest segadust. Laps on tusane, sest ta on üleväsinud või on tal gaasid – kui oled veendunud, et ta vajadused on rahuldatud, siis oled sa hea ema! Partner võib olla väsinud ja pahur, sest tal oli eriti nõme päev tööl ning ta ei ole ennast veel suutnud kodusesse olukorda ümber lülitada – tema tujud ei pruugi absoluutselt olla sinuga seotud.

Inimestel, kes värskete vanematega koos ei ela on sageli sünnitusjärgset depressiooni raske märgata. Kui värskel emal külas käia, on ta ju täitsa okei ja oled nagu öelnud ka, et vajadusel võid appi tulla. Samas võib see külaskäik olla päeva ainus hetk, kui naine on suutnud mitte ohjeldamatult nutta ja isegi naeratab veidi, sest hirm läbikukkumise ees – hirm selle ees, et keegi arvab, et ta pole emana piisavalt hea – on niivõrd suur. See on ka põhjus, miks noored emad sageli abi ei küsi – see ju tähendab, et ma ei saa ise hakkama. 

On ütlus: lapse kasvatamiseks läheb vaja tervet küla. Kui tunned, et oled enese jaoks ületanud mingid piirid ning keeranud ennast viimase vindi peale, siis leia endale paar vaba hetke. Lase kellelgi teisel paar tundi last vaadata ja mine maga. Vajadusel pöördu arsti poole – sünnitusjärgne depressioon on haigus nagu iga teinegi ning selleks, et see ei hakkaks liialt suurel määral ka sinu edasist elu mõjutama, tuleks minna teraapiasse. Mõnikord on selle ületamiseks vaja ka tabletiravi ning ka seda ei tasu karta – arstidega konsulteerides on võimalik leida sinule parim ravim.

Depressioon on raske kõikidele osapooltele. Ja kuigi abi küsimine on äärmiselt palju tugevust nõudev, läheb sealt edasi ainult kergemaks.

Esmaspäev, 5. august 2019

Sünnitusjärgne depressioon = läbikukkunud ema?

Sellel teemal ei räägita, aga ma olen endale öelnud, et selles blogis räägin ma rasketel teemadel ja loodan, et see aitab mõnd naist, tütarlast, kaaslast, noort ema.

Viis aastat tagasi sai minust ema. Algas minu uus elu. Ja ma arvasin, et olen ema, kes kokkab, koristab, õpetab oma lapsed lugema juba 1-aastaselt ja mängib nendega lakkamatult ringmänge ja mõtleb välja erinevaid lõbustusi... läks teisiti.

Minust sai esmakordselt ema. Minust sai kaksikute ema ja ma armastasin oma lapsi esimesest hetkest ja teen täna seda kordades rohkem, aga roosamannat ei tulnud.

Tuli...

...erakorraline keisrilõige, mille tulemusena ma arvasin, et ei ole piisavalt hea ema, sest ei saanud selle ühe tööga, mis naisele on pandud, hakkama. Täna tagantjärgi mõeldes võiski olla just selle sündmuse tagajärjel tekkinud süümepiinad depressiooni alguseks.

...magamata ööd ja mitte lihtsalt magamata ööd, vaid kaks kuud aega, kus minu armsad kaksikud otsustasid magada vahetustega ja hetkel kui üks veetis aega mõnusalt magades karjus teine ja siis vastupidi. See tähendas, et mina ei maganud üldse.

...kaalukaotus. Kui mul oli valida, kas magada 10 minutit hetkel kui mõlemad lapsed juhuslikult koos uinusid või süüa, siis ma jõin lonksu jõhvikamahla ja läksin magama.... Iseenesest ju väga rõõmustav kui riided jälle selga läksid, aga mingil hetkel hakkasid raseduseelsed riided aga suureks jääma. Mina rõõmustasin, lähedased mitte.

...juuste väljalangemine. Jah, mul on pikad ja paksud juuksed, aga mingil hetkel hakkasid mu meelekohad hõrenema ja lõpuks tuli neisse kohtadesse üldse auk. (tänaseks on juuksed muidugi tagasi).

...ma ei tea. Ma mäletan kuidas kaks esimest kuud enamus minu suust tulnud vastused olid "ma ei tea". Muud ei oleks saanud mu suust ka tulla, sest söömise olin asendanud väikeste uinakutega ja no magamisest ei teadnud ma midagi. Ohumärk? jah!

Aga mina ei osanud tol hetkel mingit ebakõla näha, võibolla sellepärast, et noore ema elu ongi raske, saabki vähe magada, tulebki harjuda uue raske eluga ja mina kui tulev Eesti naine proovisin harjuda ja surusin oma raskuse maha. Teisest küljest ei saanud ma ka aru, et selline ei pea elu olema.

Teisest küljest nägid minu lähedased, et midagi on viltu, aga ka nemad ei küsinud, kas kõik on korras. Tõenäoliselt ei osanud ka nemad antud olukorraga toime tulla ja abi pakkuda. Ja mis oleks saanud, kui antud küsimus oleks valjul häälel kõlanud ja mina oleks öelnud, et ma soovin abi.

Üks põhjus, miks ma selles olukorras üksi olin, on see, et antud teemal ei räägita. Mulle tundub, et inimesi kes pole emad ei võeta kuulda ja noori emasid ei kuulata, sest elu väikeste lastega ongi ju raske või ära kurda see kestab paar aastat ja küll sa siis jälle juukseid kammid ja inimese moodi välja näed või kas sa ei armasta oma lapsi. Kas sa ei armasta oma lapsi?! Tõesti? Jah, ka mind on viltu vaadatud, kui ma olen rääkinud sünnitusjärgsest depressioonist. Jah, ka mina olen kuulnud etteheiteid, et need on ju sinu lapsed ja kuidas sa ikka nii räägid ja sa ise ju planeerisid neid nii kaua ja sa ise tahtsid kaksikuid ja kas sa siis ei armasta neid.

Päriselt?!

Kaine mõistus saadaks sellised küsijad puu taha, aga kui sa (ma) oled (olen) noor ema ja esmakordne noor ema ja kui antud kriitika tuleb su lähedastelt. Mis siis saab?

Ma armastan oma lapsi väga. Tingimusteta. Aga iga ema vajab abi/toetust/oma tugigruppi, kes tuleb appi hetkel kui ei jaksa enam, kui on tahtmine nutta, võtta aega omaette olemiseks, magamiseks! Ja seda kõike tuleks teha tingimusteta. Ema on olemas oma lastel igal h

etkel. Puhkepäevi ei ole. Parim näide minu elust on järgmine: nii Printsessal kui Noormehel oli kõhugripp ja nad oksendasid mõnuga. Loomulikult nakatasid kaksikud ka mind. Ja mida ema siis teeb? võtab haiguslehe? Lubage naerda. Paar kolm päeva nägid välja sellised, kus mina koristasin 1-aastaste põnnide okset. Käisin vahepeal ise ropsimas ja siis koristasi edasi. See on tingimusteta armastus.

Mõelge selle peale hetkel kui tekib küsimus, miks noor ema tahab JÄLLE tunnikeseks oma aega, JÄLLE magada, JÄLLE pole jõudnud süüa teha...

Ärge kleepike silte naistele, kes on esmakordselt emaks saanud. Aidake neid. Isegi kui nad on tulevad Eesti naised ja ütlevad, et nad ei vaja abi. Tegelikult vajavad, aga nad ei julge seda tunnistada, sest kuidas ma saan seda abi vastu võtta... mis minust siis arvatakse? Ma pole siis ju hea ema? Kuidas ma annan oma lapsed vanaemale/tädile/onule/sugulasele?

To the moon and back 
Sünnitusjärgne depressioon on haigus ja seda tuleb ravida. Kui mul on külmetus, siis lähen ma sirge seljaga perearstile ja ütlen, et palun ravi mind terveks. Sama on ka depressiooniga. See pole häbi asi. See on haigus. Sellest tuleb rääkida ilma häbitundeta ja ravida.

Mida arvate teie, kas sünnitusjärgne depressioon on täna noorte emade seas probleemiks? Kas sellel teemal on piisavalt räägitud? Mida saaks teha paremini?


Laupäev, 3. august 2019

Minu esimene samm... Miks ma seda teen?

Miks ma kirjutan blogi?
Miks ma jagan avalikult oma elu?
Miks ma räägin oma kogemustest?

...sest ma loodan, et keegi õpib minu vigadest ja jätab ise need ämbrid läbi kolistamata.

 Ma räägin nendes postitustes emaks saamisest ausalt ja ilustamata.

Ma räägin sellest, milline surve on emadele ühiskonna poolt ja kuidas survestavad meid kõige lähedasemad.

Ma räägin sellest, mis on sünnitusjärgne depressioon, miks me seda ära ei tunne? Miks me sellest ise välja ei oska tulla?

Ma räägin jäägitust armastusest oma laste vastu ja hetkedest, kus meie, emad, istume vetsus, uks lukus ja mõistus on kadumas, sest ei jaksa enam, samal ajal lapsed ukselinki kangutamas ja taaskord uusi soove esitamas.

Ma räägin karjäärist ja pereelu ühildamisest ja mis saab, siis kui perekond suure pauguga lõhki läheb?

Ma räägin üksikemadusest ja elust, mis on kaugel glamuurist ja ideaalsetest instagrami piltidest.

Ma räägin oma teekonnast enda aktsepteerimiseni (ma loodan, et saan ühel päeval siia kirjutada, teekonnast enda armastamiseni). Ja sellest, mis teevad ajakirjad, (sotsiaal)meedia meiega ja meie tütardega.

Ma räägin läbimõlemisest üksikemana.

Ma räägin oma teekonnast enda välimusega tegelemisel ja põhjustest, miks ma olen kaotanud 20 kg ja mis on suhkrusõltuvus...jah, suhkrust saab sõltuvusse jääda.

Ja ma kirjutan kõike seda ilustamata, otse, ausalt ja üldse mitte kergelt, sest mida arvab ühiskond? mida arvavad mu lähedased? Mis siis saab kui inimesed näevad, et ka minul on raske? Mis siis saab kui teised näevad mu nõrkusi?


Be proud of who you are, what other people think doesn't matter :) 

Mi

Kas inimestega halvasti käitumine saab olla põhjendatav?

Sa käitud halvasti/ebaviisakalt/solvavalt/mitte inimlikult.... teenindajaga, sest poes on järjekord liiga pikk ja sul on palav ja sa oled...