Kolmapäev, 21. august 2019

Miks ma seda teen?!

Augusti alguses rääkisin ma oma kaaslasele, et mul on unistus...

Ja kui ma räägin oma unistustest, siis valjul häälel, kätega vehkides ja ülima õhinaga. Ma siis seletasin temale ka, et minu unistus on ühel päeval seista inimeste ees ja rääkida (sünnitusjärgsest) depressioonist, läbipõlemisest, emadusest, enda keha aktsepteerimisega ja muudel teemal, millega naised (ja ka mehed) tänapäeva ühiskonnas peavad toime tulema.

Ja siis võttis tema arvuti, tegi selle lahti ja ütles, kirjuta.
Oot, mis asja? Mida ma kirjutan?
Blogi!
Minu suust tuli kõigepealt naerupahvakas ja siis kell 3 öösel pandi mind sinna arvuti taha istuma ja öeldi, et enne siit ära ei tule kui esimene postitus on valmis. See on sinu võimalus inimestega jagada oma kogemusi.

Ma istusin seal, oli natuke närvis, aga valmis jagama oma kogemust. Tunnike hiljem saite teie kõik lugeda minu esimest kirjatükki.

See oli hirmus... avada hommikul facebook ja muud sotsiaalmeediakanalid teadmata, mis mind ees ootab. Aga ma olin valmis... Ma olin valmis positiivseks tagasisideks ja ma olin valmis sopaks, mis minu suunas lendama hakkab. Ja ma sain mõlemat...

Listen, smile, agree and then do whatever the fuck you were
gonna do anyway ;)
Minu üllatuseks sain ma väga palju positiivset tagasisidet. Peale mitmeid postitusi, kirjutasid mulle noored emad, et teavad mida tunnen ja rääkides naistega kippus nii mõnelgi pisar silmanurka. Sel hetkel ma teadsin, et olin juba täitnud oma eesmärgi. Ma olin jõudnud naisteni, kes julgesid öelda välja jah, ma tundsin sama, aga  ma pole halb ema, jah, mind valdasid segased tunded, aga ma olen siiski tubli.

Aga ma sain ka ülipalju üllatavaid pilke, sest ma ei ole kunagi avalikult rääkinud, et mul on raske. Ja kõrvalseisjad on arvanud, et minu elu läheb nagu exceli tabel...

Sain ka hukkamõistu. Miks sa halad avalikult? Sul oli kõik korras. Ära liialda. Ja teisest küljest hukkamõistu vaikuse näol...

Aga igal positiivsel asjal siin elus on ka varjukülg ja hakates kirjutama olin ma arvestanud sellega, olen ka täna ja ei kavatse kirjutamist lõpetada ;)

Minu eesmärgiks selle blogiga on, et naised julgeksid abi küsida, et nende lähedased ei mõistaks neid hukka. Samas ka, et lähedased rohkem sekkuksid. Kui sa tunned, et sinu lähedasel inimesel on mure või ta on liimist lahti, siis tavaliselt see tunne ei eksi. Sekku, isegi kui alguses keeldutakse abist. Ole olemas kui sind vajatakse. Ära vaiki ja looda, et kui probleemist mitte rääkida, siis see kaob.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kas inimestega halvasti käitumine saab olla põhjendatav?

Sa käitud halvasti/ebaviisakalt/solvavalt/mitte inimlikult.... teenindajaga, sest poes on järjekord liiga pikk ja sul on palav ja sa oled...