Teisipäev, 22. oktoober 2019

Kui su telefoni aku saab tühjaks, siis sa paned selle ju laadima?


Minu eesmärk oma kogemuste jagamisega oli, see et inimesed julgeksid tunnistada endale, rääkida kõva häälega depressioonist ja abi otsida. Muidugi ei ole minu võimuses maailma muuta, aga nagu öeldakse selleks, et muuta maailma tuleb muuta ennast ja sellest ma just alustangi.

Ma olen viimasel ajal kohtunud mitmete  inimestega ja üsna ruttu jutu sees tuleb välja, et neid vaevab kas depressioon, ärevus või on nad mõistnud, et me ei tulnud siia ilma ainult... tsiteerin:“ Sööma, seksima ja sittuma.“

Mis tunded mind valdavad kui ma seda kuulen? Hirm.... sest ma mõistan, kui paljusid inimesi kimbutavad taolised haigused. Kas see on saamas tänapäeval normiks? Kas me peame leppima sellega, et elu on ulmeliselt kiire, mille tulemusena meie keha enam ei jaksa? Kas me peame leppima tänapäeva moodsa haigusega? Kas 20 aastat tagasi ei olnud inimestel depressiooni? Või sellest ei räägitud?

Mul oli mõni aeg tagasi vestlus mehega, kes on olnud tippjuht nii Eestis, Venemaal kui ka mujal Euroopas. Tema võtab täna peoga rohtusid, et kontrolli all hoida oma vaimset tervist. Lisaks tegeleb ta enda füüsilise kehaga ja teeb asju, mis tooksid rahu hinge. Tema sõnad minule olid, et see on normaalne. Tippjuhid peavad töötama ja endast palju andma. Kui tahad karjääri teha, siis harju sellega, et vaimset tervist toetavad rohud on sinu igapäevane argipäev.
Meie ülesanne ei ole inimesi parandada.
Meie ülesanne on inimesi armastada,
 isegi siis kui nad on katki.


Osalt ma mõistan seda, sest olen ise läbipõlenud ja see on kerge tulema, kui keskendud tööle ja eraelulistele probleemidele ning jätad enda mina tahaplaanile. Teisest küljest hirmutas mind see jutt ja pani sügavalt mõtlema. Millist elu ma endale soovin? Kui tähtis on mulle minu hingerahu? Kui tähtis on 8 tundi rahulikku ööund? Aga kui tähtis karjäär? Kui tähtis end rahaliselt kindlustada? Kui tähtis on piisavalt palju aega veeta oma lähedaste ja perega?

Ja ma olen otsustanud, et tahan karjääriredelil tõusta, panustada sellesse, et oleksin materiaalselt võimalikult kindlustatud, aga!!

Ma ei lepi sellega, et  juhid peavad end tablettide näol tasakaalustama.

Ma olen otsustanud, et mina tegelen täna, homme ja ülehomme sellega, et treenida oma vaimu. Täpselt samamoodi nagu ma käin trennis jooksmas ja see on täiesti normaalne, siis peaks olema ka vaimu treenimine normaalne.

Sest, kui sinu telefoni aku saab tühjaks, siis sa paned selle ju laadima? Miks me seda enda keha puhul ei tee?




Laupäev, 19. oktoober 2019

Kas alati peab olema tugev?

Ma räägin oma kaksikutest, elust, karjäärist, eraelust ja sellest, et vahest on raske, aga ma saan alati hakkama. Ma arvan, et keerulised ajad on põhjusega meie elus, aga ma olen tugev.

Minu vestluskaaslaseks oli viiekümnendates naine, kes ei teadnud mu taustast midagi ja ta küsis minult stoilise rahuga ainult ühe küsimuse, samal ajal mulle silma vaadates ja sõrme otsi koos hoides:

"Kas alati peab olema tugev?"

Jah, jah, jah! Ma saan aru, et minu läbipõlemise ja depressioonide põhjuseks on see, et ma pean olema tubli ja tugev, ma ei tohi olla nõrk. Ma pean olema tubli ema, tubli tütar, tubli tööandja, tubli alluv, tubli kolleeg, tubli kaaslane ja selle juures olema alati tugev, sest ma olen ju tubli!

Tegelikult ma teadsin vastust, ma lihtsalt ei tahtnud seda endale tunnistada. Alati on ju lihtsam süüdistada oma muredes teisi, sest kui ma seda endale tunnistan, siis tuleks selle probleemiga ka tegelema hakata. Aga see on raske ja nõuab palju tööd. Ja oii kui ma end alt vean, siis ma ei ole ju tubli....

....põhjuseks on see, et ma pean...PEAN??!! Kes käsib? Mina ise! Kindlasti oskab mõni psühholoog vastata küsimusele kust see mõttemuster on minu ellu tulnud, miks ma sellest lahti ei saa.

Esiteks kuidas saab võõras inimene sind lugeda nii hästi ja täpselt lausudes ise minimaalselt, küsides ainult üheainsa küsimuse võttes sellega kokku sinu kõikide probleemide põhjuse? Kuidas on nii, et vahest peab inimesega suhtlema kuid enne kui tekib mõistmine ja vahest seda ei tekigi, seisalt piisab ainult hetkest ja ühest küsimusest.

Kas alati peab olema tugev? Ma olen mõelnud selle küsimuse peale viimased 12 tundi. Ja sellele, miks mina olen ilmselgelt vale vastuse andnud. Ma ei saa muuta seda kuidas ma mõtlesin ja kuidas ma elasin minevikus, aga ma saan vastata uuesti ja muute sellega oma tulevikku.
I hope there are days when your coffee tastes like
magic, your playlist makes you dance, strangers
make you smile, and the night sky touches your
soul, I hope you fall in love with being alive agen.

Alati ei pea olema tugev. Juba inimese keha on loodud nii, et igal öösel kell 3 on meie madalhetk, kus jõuvarud on otsas ja siis peame puhkama.  Mina arvan ka, et inimene ei peaks varjama hetki, kus jõud on otsas ja enam ei jaksa. Oluline on välja näidata lähedastele ka lastele madalseise, neid aktsepteerida ja õppida elama nii, et tugev olemine ei ole kohustus ja nõrkushetked on normaalsed ja selles pole midagi halba.

Ema on ka inimene, kes ei tohiks ega peaks olema 24/7 raudnaine ja uskuge, lapsed on ülitargad, vahest ehmatavalt nutikad ja kui nendega rääkida, siis nad mõistavad, aitavad ja on toeks.

Ülemus on ka inimene, kellel on seljas koorem muresid ja kes tunneb vahest, et jaks on otsas. Ma luban, et proovin edaspidi olla rohkem inimene ja kui enam ei jaksa, siis ütlen ja olen kindel, et mu kolleegid mõistavad.

Kaaslane on ka inimene, kes proovib olla mõistev ja hooliv. Aga vahest on jaks otsas ja see on ok, sellest tuleb rääkida ja koos saab kõigest üle.

Ära ole enda kõige suurem takistus. Ära sea endale ebaloomulikke nõudmisi.
Ole inimene. Ole haavatav. Ole nõrk. Aktsepteeri seda ja naudi igat hetke.





Kas inimestega halvasti käitumine saab olla põhjendatav?

Sa käitud halvasti/ebaviisakalt/solvavalt/mitte inimlikult.... teenindajaga, sest poes on järjekord liiga pikk ja sul on palav ja sa oled...