Minu vestluskaaslaseks oli viiekümnendates naine, kes ei teadnud mu taustast midagi ja ta küsis minult stoilise rahuga ainult ühe küsimuse, samal ajal mulle silma vaadates ja sõrme otsi koos hoides:
"Kas alati peab olema tugev?"
Jah, jah, jah! Ma saan aru, et minu läbipõlemise ja depressioonide põhjuseks on see, et ma pean olema tubli ja tugev, ma ei tohi olla nõrk. Ma pean olema tubli ema, tubli tütar, tubli tööandja, tubli alluv, tubli kolleeg, tubli kaaslane ja selle juures olema alati tugev, sest ma olen ju tubli!
Tegelikult ma teadsin vastust, ma lihtsalt ei tahtnud seda endale tunnistada. Alati on ju lihtsam süüdistada oma muredes teisi, sest kui ma seda endale tunnistan, siis tuleks selle probleemiga ka tegelema hakata. Aga see on raske ja nõuab palju tööd. Ja oii kui ma end alt vean, siis ma ei ole ju tubli....
....põhjuseks on see, et ma pean...PEAN??!! Kes käsib? Mina ise! Kindlasti oskab mõni psühholoog vastata küsimusele kust see mõttemuster on minu ellu tulnud, miks ma sellest lahti ei saa.
Esiteks kuidas saab võõras inimene sind lugeda nii hästi ja täpselt lausudes ise minimaalselt, küsides ainult üheainsa küsimuse võttes sellega kokku sinu kõikide probleemide põhjuse? Kuidas on nii, et vahest peab inimesega suhtlema kuid enne kui tekib mõistmine ja vahest seda ei tekigi, seisalt piisab ainult hetkest ja ühest küsimusest.
Kas alati peab olema tugev? Ma olen mõelnud selle küsimuse peale viimased 12 tundi. Ja sellele, miks mina olen ilmselgelt vale vastuse andnud. Ma ei saa muuta seda kuidas ma mõtlesin ja kuidas ma elasin minevikus, aga ma saan vastata uuesti ja muute sellega oma tulevikku.
 |
| I hope there are days when your coffee tastes like magic, your playlist makes you dance, strangers make you smile, and the night sky touches your soul, I hope you fall in love with being alive agen. |
Alati ei pea olema tugev. Juba inimese keha on loodud nii, et igal öösel kell 3 on meie madalhetk, kus jõuvarud on otsas ja siis peame puhkama. Mina arvan ka, et inimene ei peaks varjama hetki, kus jõud on otsas ja enam ei jaksa. Oluline on välja näidata lähedastele ka lastele madalseise, neid aktsepteerida ja õppida elama nii, et tugev olemine ei ole kohustus ja nõrkushetked on normaalsed ja selles pole midagi halba.
Ema on ka inimene, kes ei tohiks ega peaks olema 24/7 raudnaine ja uskuge, lapsed on ülitargad, vahest ehmatavalt nutikad ja kui nendega rääkida, siis nad mõistavad, aitavad ja on toeks.
Ülemus on ka inimene, kellel on seljas koorem muresid ja kes tunneb vahest, et jaks on otsas. Ma luban, et proovin edaspidi olla rohkem inimene ja kui enam ei jaksa, siis ütlen ja olen kindel, et mu kolleegid mõistavad.
Kaaslane on ka inimene, kes proovib olla mõistev ja hooliv. Aga vahest on jaks otsas ja see on ok, sellest tuleb rääkida ja koos saab kõigest üle.
Ära ole enda kõige suurem takistus. Ära sea endale ebaloomulikke nõudmisi.
Ole inimene. Ole haavatav. Ole nõrk. Aktsepteeri seda ja naudi igat hetke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar