Reede, 23. august 2019

Esimene visiit psühholoogi juurde...

Ma olin leidnud lõpuks arsti, kes võttis mind vastu paari nädala pärast, mitte kolme kuu, nagu alguses oht oli. Minu plaan oli järgmine: lähen vastuvõtule, räägin oma mure ära, tema kirjutab mulle rohud ja ma saan endiseks. Kõik. Sellega on see piinlik lugu lõppenud...

Aga... Minu plaan kukkus läbi. Suure kolinaga ja täna tagantjärgi vaadates võin öelda, et ma olin ikka ülimalt naiivne. Kuid siin pole imestada midagi, sest kokkupuuted depressiooniga ja psühholoogidega mul puudusid.

Kuidas asi tegelikult kulges?

Ma olin kokkulepitud ajal oma psühholoogi ukse taga. Mul oli häbi seal istuda, sest mööduvad inimesed nägid seda ülisuurt silti (tegelikult see silt polnud sugugi suurem teistest, aga minu emotsioon ja häbi tegi selle silmipimestavalt suureks) PSÜHHOLOOG.... Täna ma tean, et arsti juures käimine ja abi küsimine ei ole häbi asi, see on tugevuse märk. Paar nädalat tagasi psühholoogi uksest väljudes avastasin, et ma teen seda väga hea tundega, pea püsti ja enesekindlalt ja mind ei häiri sugugi, et koridoris ootavad inimesed nägid millisest uksest ma välja astusin. Mul oli hoopis väga enesekindel ja hea tunne.

Siis kutsuti mind kabinetti. Seal oli diivan ja tugitool. Mind juhatati viimase peale istuma. Minu vastu istus arst ja ma nägin tema selja taga asuvast aknast raagus puid ja vihmast taevast. Nägin kuidas tuules need puude oksad kõikusid. Arst tõstis oma tooli kõrgemale (mida ta muide teeb iga visiidi alguses ja lõpus kui hakkab uut aega arvutist vaatama, siis laseb tooli taas madalamale), võttis musta punase mustriga mapi, kus vahel olid paberid, tõstis ühe jala üle teise ja küsis: Mis sind siia tõi? Plaani kohaselt pidin siis vastama ja selle teema lukku saama....aga.... ma sain rääkida vist kolm sõna ja siis hakkasid pisarad purskama (jah, purskama, mitte voolama) ja mina sain edasist juttu ainult piiksuda selle nutu vahepeal. Oiii mul oli häbi. Häbi, et minu plaan ei töötanud, et ma ei suutnud end väljendada, et ma ei suutnud end vaos hoida. Üldiselt valdas mind suur HÄBI

Kui me olime tunnikese vestelnud või mina piiksunud läbi pisarate ja arst rääkinud, siis ütles ta mulle, et sul on depressioon ja sa vajad antidepressante. Hmmm.... ei, ma ei soovi rohtu võtta. See ei tee mulle head, vaid hoopis halba... Miljon mõtet mu peas ja palju valearusaamu meediast. Aga siis küsis arst minult: "Kui sul on nohu, köha, palavik, siis sa ju lähed apteeki ja võtad rohtu?" "Jaa, loomulikult lähen ja võtan, siis ma olen ju haige."
Self-care isn't always manicures, bubble baths &
eating healthy food. Somethimes it's making
yourself get out of bed, taking a shower and
participating in life again.

Ja siis ma mõistsin, et depressioon on ka haigus ja kui see on liiga kaugele läinud ning liiga kaua kestnud, siis on vaja meditsiinilist sekkumist rohtude näol. Tuleb jätta kõrvale vanande "tarkade" naiste jutt, et ohh mis, see on mingi moodne haigus ja inimesed mõtlevad selle endale külge, kui meie noored olime, siis ei olnud mingit peent noorte inimeste haigust.... Jah, ma olen kindel, et depressiooni oli aastate eest vähem kui täna. Üheks põhjuseks võis olla, et arstid ei osanud seda diagnoosida, aga see ei tähenda, et haigust ei olnud. Teiseks on tänapäeval läinud elu kordades kiiremaks. Elu on kallis, mis tähendab, et tuleb teha pikki tööpäevi, halvemal juhul töötada mitmel kohal. Meie digi-ja nutiajastu on ühelt poolt teinud elu paremaks, andnud uusi võimalusi ja teinud seda kiiremaks, aga teisest küljest kiirus tähendab, et meilt oodatakse ka kohest reageerimist. Inimesed on harjunud olema pidevalt saadaval, tegelema korraga mitme asjaga. Ka mina leian end enamus õhtutel diivanil istumas läpakas süles ja lugemas töömaile, taustaks jooksmas mõni sotsiaalmeedia kanal, telefon kõrval, kus on aktiivne vestlus ülemusega whatsup's, telekas mängimas, kust ühe silmaga proovin jälgida mõnda "kvaliteetsaadet" ja samal ajal räägin lastega nende päevasündmustest. Ja siis me imestame, miks inimesed põlevad läbi? Mida tähendab depressioon? Miks inimesed ei suuda enam keskenduda ühele asjale?

Minu seisukoht on, et iga inimene, ka see, kes tunneb end täiesti tervena, peaks käima 1-2 korda aastas psühholoogi juures, kus saab hinnanguvabalt rääkida ja end kõrvalt näha. Nii nagu me käime trennis, et hoida oma keha vormis, peaksime käima ka psühholoogi juures, kes aitab meie mõistuse ja vaimu vormis hoida.


Do you recharge yourself as much as you recharge your phone?

Lihtne küsimus? Minul oli raske vastata...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kas inimestega halvasti käitumine saab olla põhjendatav?

Sa käitud halvasti/ebaviisakalt/solvavalt/mitte inimlikult.... teenindajaga, sest poes on järjekord liiga pikk ja sul on palav ja sa oled...