Ma teen seda ikka veel!

Paar aastat tagasi sain ma aimu, et psühholoog ei ole siiski hulludele mõeldud arst.... Päris tõsiselt. Ma sain üle valehäbist ja istusin kabineti ukse taga sirge seljaga. Mäletan ka korda kui naeratasin järgmisele patsiendile, kes ootas vastuvõttu.

Aga mis on saanud minu visiitidest tänaseks? Kas ma  olen korras? Kas ma siiani külastan arsti?

Ma olin küll üle saanud valehäbist, aga ühe valearusaama mõtestasin enda jaoks lahti üsna hiljuti.Nimelt, ma arvasin lõpuks, et jah, mul on raske, otsin abi spetsialistilt, saan korda ja see teema on maas. Ma saan unustada selle ja lähen oma eluga edasi. Ma Olen Korras! Aga, võta sa näpust, nii need asjad ei käi.

Ma siiralt arvasin, et kui korras, siis korras ja me ei kohtu arstiga enam kunagi. Siiski läksid asjad teisiti. Ma istusin taas tuttavas koridoris, tuttaval pingil, tuttava ukse taga ja ootasin. Enam ei olnud mul häbi, ega hirmu, mis teised arvavad. Nüüd oli mul häbi enda pärast, et ma siin tagasi olen. Ma olin ju korras. Ma pean tunnistama, et sel korral oli arsti tavapärasele küsimusele, kuidas sul läinud on, väga raske vastata. Sest sel korral ei saanud ma kabineti ust kinni panna, ma ei saanud põgeneda nende pilkude eest, selle valehäbi eest, sest enda eest ei põgene kuhugi...

Ma tundsin end läbikukkununa. Minu peas keerles väga palju küsimusi: Miks? Kuidas? Mis ma valesti tegin? Millal? jne jne.

Mul olid ju olemas teadmised. Kõige lihtsam oleks vist tuua võrdlust füüsilise treeninguga, ma olin käinud trennis, õppinud suruma, tõstma ja omandanud kõik teadmised, saanud näpunäiteid ja üksi jäädes ei saanud minust ikkagi sportlast. Ma ei teadnud valesti läks...

Nii nagu tervenevate alkohoolikute puhul ei ole küsimus kas tagasilöök tuleb, vaid millal see juhtub, siis on nii ka kõige muu puhul: trenni, kaalulangetuse ja ka vaimse tervisega töötamise puhul.

Mina olen seljatanud järjekordse müüdi. Inimene ei saa kunagi nö korda. Me muutume iga päev vastavalt olukorrale, vanusele, situatsioonidele, ootamatutele ja rasketele pööretele elus ja kuna igaüks meist elab esimest korda, siis me õpime. Ma loodan, et osad läbi teiste vigade, enda puhul pean ütlema, et kolistan kogemuste saamiseks kõik ämbrid ise läbi, aga ...

Some days it's not about health or building muscle.
It's just therapy.

Minu põhimõte elus on, et pigem kahetsen tehtud kui hiljem mõtlen kahetusega hinges what if...

Mina käin ka täna regulaarselt psühholoogi juures. Eelkõige sel põhjusel, et minu töö nõuab väga palju inimestega suhtlemist, probleemidega tegelemist ja andmist. Selle kõige juures peab minu enda klaas olema vähemalt pooltäis, nii saan tegeleda kõigi minu ümber olevate inimestega ja nende muredega seejuures ennast kaotamata.

Kui mul on nohu, siis ma lähen apteeki ja ostan rohtu.
Kui ma tahan paremas füüsilises vormis olla, siis ma lähen trenni.
Seda kõike valehäbita.

Kui ma tahan olla vaimult tugevam ja tervem inimene, siis .... ma tegelen sellega üksi kodus olles ja ei julge abi küsida? Ei.... Siis ma unustan valehäbi ja lähen spetsialisti juurde.