Laupäev, 28. september 2019

Sa näed nii sitt välja!

Hiljuti juhtusin lugema postitust, kus Ameerikas elanud eestlane ütles, et ei soovi seal enam elada, sest inimesed on võltsid. See tähendab, et kui näed välja väga halb, siis tuttavad ütlevad ikka, et oii sa näed nii hea välja.

Mina elan Eestis ja olen tähele pannud, et meil on olukord radikaalselt vastupidine. Eestlane ütleb pigem kui halb sa välja näed ja rõhutab seda ikka usinalt, samas väljateenitud ja ausate komplimentidega ollakse väga-väga kitsid.

Sa oled nii magamata näoga? Miks sul padi veel näos on? Sa oled täna nii väsinud, ei mitte magamata, aga nagu väsinud?

Tõesti?!

Paljud inimesed enne ütlevad ja siis alles mõtlevad. Kui mõtlevad. Jah, võibolla olen ma tõesti magamata näoga, sest ma olen üksikema ja mu laps on haige, mis tähendab, et ma pean iga poole tunni tagant teda rahustamas käima, vett andma, rohtu manustama ja siis proovima uuesti uinuda.
Jah, võibolla olen ma väsinud näoga, sest mu õlgadel on palju muresid, mis vajavad lahendamist.

Aga pahatihti on hoopis nii, et ma tunnen end suurepäraselt, olen maganud terve öö ja saan hommikul kolleegilt ebameeldiva muige taustal küsimuse: "Noh, miks sa nii siit välja näed? Ei saanud magada?" Hmmm..... tänan, kallis eestlane, kes sa nii aus oled ja rikud sellega minu heatujulise hommiku.

"Sul on Škoda, Subaru, Audi vms.? Isssssaaanndd, mul hakkab kõrvast verd jooksma. Miks sa selle auto ostsid?"
Mida ma oskan sellises olukorras vastata...

"Sa näed oma punase huulepulgaga välja nagu prostituut."
"Sellise soenguga tuledki?"
"Selle panedki selga?"
"Su juuksed näevad välja nagu lakutud lammas."

Ma võiks seda loetelu jätkata veel kaua. Olen nõus, et ameeriklaste liigne võlts suhtumine ei ole vastuvõetav, aga seda ei ole ka eestlaste suhtumine. Enne kui me teeme (sh ka mina) mõne mõtlematu kommentaari võiksime mõelda, kas sellise käitumise/välimuse taga on midagi enamat kui lihtsalt magamata öö, sest lemmiksarja hooaeg tuli lõpuni vaadata. Peaksime mõtlema, kas me teeme nende kommentaaridega teisele poolele haiget. Kas niigi maailmas kus naistel on palju kanda, sest me peame välja nägema sellised ja tollased, on halb märkus see mida üks ebakindel (noor) naine vajab.

Kas meie asi on hukka mõista kui inimene sõidab sinist värvi autoga? Kas meie asi on hukka mõista kui inimene vahelduse mõttes "triigib" oma lokkis taltsutamata lokid sirgeks? Kas meie asi on hukka mõista kui naine lõikab oma juuksed maha ja värvib need kollaseks?

Teisest küljest peaks "komplimente" saavad naised/mehed väga hoolega mõtlema milliseid neist nad lasevad endale ligi ja millised põrgatavad nö tagasi. Me ei saa ei täna ega tulevikus kontrollida mida inimesed meile ütlevad või kuidas meisse suhtuvad, aga me saame kontrollida seda kuidas ja kas me need sõnad võtame omaks. Kas me solvume nendest või pühime need maha nagu vihmapiisad aknalt.

Aga...

Õnneks ei tee eestlased kogu aeg halgu komplimente. Väga paljud meist ütlevad midagi ilusat ja head ning see on võlujõud millega muuta maailma. Südamest tulnud siirate komplimentidega võime me muuta inimese päeva päikeseliseks, võime tõsta tema enesekindlust ja samme seda ka ise kuhjaga tagasi, sest inimene, kes on õnnelik kiirgab seda välja ning annab ka teistele edasi.

Ärme ole mossis sügisesed eestlased, kes kannavad musta ja kelle huultelt kostub lauseid stiilis: "Miks sa nii sitt välja näed?" Oleme kevadised ja värve kandvad eestlased, kes ütlevad siiraid südamest tulevaid lauseid: "Oo sul on uus soeng. Ilus."

Laupäev, 21. september 2019

Kuidas naised jõuavad, aga mehed mitte?

Ma tulen töölt, käin poes, võtan lapsed lasteaiast, teen söögi, pesen, koristan, käin trennis ja puhkan (kui aega jääb) ja siis algab kõik uuesti. Kõige selle tegemine on täna minu vaba valik ja oma soov, aga... kas see peaks olema ka nii kui naise kõrval on mees ja laste isa?

Palju räägitakse võrdõiguslikkusest ja naiste töös ning karjäärist. Ma arvan, et see on väga oluline teema ja sellest tuleks veel enam rääkida. Kuid minu jaoks on siin aga... 

Naistele on loodud võrdväärsed võimalused töötamiseks ja soo järgi ei tehta karjääriredelil tõusmisel vahet. Kuid juhtivatel kohtadel töötab siiski rohkem mehi kui naisi. siin võib olla palju erinevaid põhjusi ja mina kirjutaksin siin ühest. Sellest, millised kohustused on naistel veel peale tööelu ja miks on mehed edukamad.

Kui inimene soovib teha tõusu tööalaselt, siis tähendab see seda, et tuleb ka rohkem panustada, pahatihti ka ajaliselt, aga kuidas saab naine seda teha, kui poes on käimata, lapsed veel lasteaias, söök tegemata, kodu koristamata ja trenn ning aeg endale võiks ka siia mahtuda. 

Pahatihti on enamus koduseid toimetusi naise õlul, millega tuleb laveerida igapäevaselt ja meelejärele olla mitmetele inimestele:

- Ülemusele, sest tahaks end tööalaselt teostada.
- Laste õpetajatele, sest head emad ju lähevad KOHE peale ametlikku tööpäeva lõppu lastele aeda järgi ja oiii kui seda ei teha, siis on hukkamõist kiire tulema.
- Lastele, sest emana tahaks anda neile piisavalt palju ema-lapse aega.
- Iseendale, et ei peaks minema õhtul magama teadmisega, et täna jäi tuba koristamata, tervislik söök lastele tegemata, trenn? millal see veel? ja töö...
- Ühiskonnale, paljudele võõrastele inimestele, kelle arvamus on meile oluline. Miks? Kes seda enam teab...

Mehed seevastu teevad tööd ja karjääri ning toovad raha koju. Väsimusest ei jõuta koduseid toimetusi teha... ja naine teeb ju need kõik ära. Milles probleem? 

Siin kallid mehed unustate te ühe asja, teie naine käib ka tööl ja toob raha koju ja on samuti väsinud, aga ometi on kodu (enamasti) korras, toit laual ja lapsed kasitud.

Hetkel teen ma liiga paljudele meestele, kes on oma kaaslastele toeks ja sellised mehed on kaaslased keda hoida. Teine hulk mehi peaks aga endalt küsima:

Mis on põhjus, et mu naine on nii tusase näoga? Äkki olen mina tema õlule liiga suure koorma jätnud?
Kas ma saaksin oma naist kodutöödes aidata?
Kas ma teen täna ise õhtusöögi ja käin enne poes?
Kas ma viin lapsed ise lasteaeda, selleasemel, et öelda, ma ei vii, sa harjud sellega ära?

Näib, et meestel on valikuvõimalus öelda, ma olen väsinud, ma vaatan telekat/puhkan/tšillin sõpradega baaris/istun arvuti taga, aga sinu naisel kulla mees ei ole sellist võimalust, tema peab oma tööd ära tegema.
Lapsed, kes söövad mõnikord Coopi valmistatud toitu ja
vaatavad multikaid

Selle suure hala lõpetuseks võin ma tuua välja ka asja positiivse külje. Mehed, kes kasvatavad oma käitumisega naisi, kes peavad laveerima miljoni kohustusega, teevad viimastele teene. 
Miks?
Sest ühel päeval kui sa oled vallaline/üksikema, siis kallis naine, sinu maailm ei jää seisma, sest sa oled harjunud tegema kõike seda eelnevat. Me teame täpselt kust vaadata veenäitu ja kellele see saata, kust saada abi kui autol on taaskord mingi jama, me leiame ka lahenduse kui öösel on laps haigeks jäänud, aga sul on järgmisel päeval koosolek ja kohtumised, mida pole võimalik tühistada, kuidas tegeleda jonniva lapsega poes ise samal ajal pingsalt mõeldes, et kõik asjad õhtusöögiks saaksid korvi, kuidas panna paika logistika lasteaed-töö-lasteaed-pood-kodu-trenn jne jne.

Mina olen üks neist naistest, kes saab hakkama kõigega ja kui ei saa siis mõtlen välja, kuidas on see võimalik AGA....
Ma olen õppinud, et alati ei peagi jõudma kõike ning selle kõige juures ei peaks ükski naine/ema end süüdi tundma, sest mitte midagi ei juhtu kui lapsed söövad ühel õhtul friikaid, midagi ei juhtu kui ma trenni täna ei jõua, mitte midagi ei juhtu kui nõud jäävad pesemata ja pesukorvi luuk ei lähe enam selle kuhja all kinni... ausõna! Ma olen proovinud!

Naised, ei tohi unustada, et me jõuame, oskame, saame hakkama kõigega, aga sealjuures olge ka laisad, haavatavad, isekad. Olge naised :)

Pühapäev, 15. september 2019

Ma olin paks..mul on ikka veel tunne, et see ei ole õige asi...

Ma olin 25+ aastane, üksikema, kes proovis hakkama saada tööga, lastega, suhetega ja endaga. Endaga, tähendab seda, et ma ei meeldinud endale, ma olin paks. Aga mis ma võtsin ette selleks, et olukorda muuta?

nr 1: vingusin, et ma olen paks...palju.
nr 2: pidasin dieeti. Alustasin igal esmaspäeval ja lõpetasin parimal juhul neljapäeval, halvemal juhul teisipäeval...
nr 3: vingusin veel.

Ja siis olin kurb, et muutusi ei tule. Jah, tõesti miks :D
2 aastat tagasi, kus ma arvasin, et minu
õnnest on puudu ideaalkaal...

Siis kaks aastat tagasi sügisel kuulutas Delfi, et kandideeri, aitame sul saavutada välimust/kaalu, mida soovid. Ma mõtlesin, et kandideerin ja siis unustasin selle teema, sest antud teema on natuke nagu loto ja lotos ei võida ma kunagi. Ma mõtlen seda päriselt...

Aga läks mööda mõni aeg ja mulle helistati, et tule, alustame. Mida?! Millega?! Eksisite numbriga?! Aga nii algas minu elus uus ajajärk. Täna kaks aastat hiljem olen 20 kg kergem ja saavutasin juba paar kilogrammi tagasi oma kõige suuremad eesmärgid. Nüüd on mu elu nagu lill, sest õnnest oli ju puudu õige kaalunumber, ma olen enesekindel ja mu ees on maailma valla...

NOT...

Jah, antud programm aitas saavutada minu eesmärgi, milleks oli alla võtta. Ja ma pean tunnistama, et tõenäoliselt ilma Delfit oleksin tänanseni ainult vingunud ja alustanud igal esmaspäeval uuesti. Ühesõnaga kuna mul taob kuklas pidevalt, et pean tubli olema, siis ei saanud ka selles programmis feilida. Ma saingi sealt suurepäraseid teadmisi, tutvusin toitumisnõustajate ja treeneritega, kes on mu elu jäädavalt muutnud ja ei vahetaks antud kogemust millegi vastu, aga milles siis asi? Miks ma ei tunne end oma kehas siiani hästi?

Ma siiralt arvasin, et kui eesmärk on täidetud, siis olen oma kehaga rahul, aga seda rahulolu ei tulnud. Pikka aega ei saanud ma aru miks? Eestis ei ole ma kohanud ka inimest, kes sellise teemaga tegeleks. Toitumisnõustajaid on meil väga palju ja neid leiab iga nurga peal. Aga nõustajaid, kes tegeleks enda välise minapildi objektiivse hindamisega... ei ole veel kohanud. Samuti ei ole leidnud eestikeelset kirjandust antud teemal. Miks?

Tänapäev... aga õnne ei tulnud.
Tänapäeva maailmas, kus ajakirjades on fotoshopitud modellid ja igal teisel leheküljel on uus dieedinipp, kuidas 3 päevaga 5kg alla võtta. Rääkimata sellest, et noored neiud lappavad neid ajakirju, teen seda ka mina ja eneselegi teadmata saavad sellised ideaalsed kehad ja ebamõistlikud, mõnel juhul isegi tervisele kahjulikud, dieedid normiks. See on uus normaalsus.

Minu minapilt on kindlasti suuresti mõjutatud meediast ja suurest ideaalsuse ihalusest, aga ka kindlasti lapsepõlvest, kus ma olin alati nö suure kondiga tüdruk. Aga mõnel määral on tegemist ka sellega, et minu aju ei tule füüsilisele kehale nii kiiresti järgi ja ei taha veel uskuda, et peeglist vaatab vastu poole väiksem naine, kui paar aastat tagasi.

Olen jõudnud mõistmisele, et kui ma ei armasta end 92 kilosena, siis ei tee ma seda ka 72 kilosena. Seega on mul küll täna uued eesmärgid, aga õpin end iga päev aktsepteerima ja vaatan suure austusega naisi, kes on pluss suuruses, aga enesekindlad, ilusad ja avatud, sest kaal ei defineeri meid. Kaal ei ole peamine. Peamine on see, et me tunneksime end oma kehas hästi ja ei laseks meedial ning ümbritseval maailmal end mõjutada.

Tundub lihtne soovitus, aga elus kahjuks asjad nii lihtsad ei ole..

The hard part isn't getting your body in shape. 
The hard part is getting your mind in shape...

Kas inimestega halvasti käitumine saab olla põhjendatav?

Sa käitud halvasti/ebaviisakalt/solvavalt/mitte inimlikult.... teenindajaga, sest poes on järjekord liiga pikk ja sul on palav ja sa oled...