Teisipäev, 31. detsember 2019

Mees, kes kinkis jõuludeks naisele.....mikseri

Paar päeva tagasi istusin seltskonnas, kus tuli välja, et noormees A kinkis oma kaaslasele jõuludeks mikseri. Tema kõrval istus ka see sama kaaslane ja ta oli pettunud oma kingis. Ilmselgelt ei olnud ootuseks saada sellist kingitust. Ja siis sai hr A kõigi seltskonnas olevate naiste käest kohutavalt palju verbaalseid kõrvakiile. Ta proovis end küll põhjendada, et tema kaaslasel oli ju seda vaja ja kõik jutud.

Ma arvan, et mees võib kingida oma naisele ükskõik mis tähtpäevaks ükskõik millise köögiriista või isegi labida, aga... siin on üks suur ja rasvane aga...

Nimelt, peaksid sa tundma oma teist poolt nii palju, et sa oled 101% kindel, et talle meeldib sinu kingitud nt labidas. Ja see toob kaaslasele rõõmu, mitte ei tekita temas küsimusi.

Kas ma olen väärt seda kingitust?
Kas ta mind üldse tunneb?
Mis asi see on?
Kas ta väärtustab mind naisena/mehena?

Antud juhul naisele mikser ei meeldinud, ma mõistan teda väga hästi, sest iga naine tahab olla kõigepealt naine ja siis kokk, mitte vastupidi. 

Kuid ma mõistan ka meest, ta on tõenäoliselt praktilise vaatega ja kui teadis, et naisel sellist asja on vaja, siis soovis parimat ja heauskselt ostis selle.

Nii nagu ma ka hr A-le soovitasin, siis kuna sa hoolid oma naisest ja tahtsid talle osta asja, mida ta vajas, oleks ta võinud selle kinkida suvalisel novembri laupäeval ning mikserdada sinna juurde pannkoogid. Ma olen täiesti veendunud, et su naine oleks olnud üliõnnelik ja nagu öeldakse: õnnelik naine õnnelik elu. 

Seega, pole olemas ühte soovitust, mida kinkida, sest niipalju kui on inimesi on ka eelistusi ja soove.

Aga enne kui tõttad poest midagi ostma, mõtle oma kingitus hästi läbi, sa ju soovid näidata sellega, et hoolid oma teisest poolest ja tahad talle rõõmu tuua :)



Kolmapäev, 11. detsember 2019

Mis oleks võinud saada?

Üks lihtne protseduur. Võttis aega 10 minutit naistearsti juures, oli ebameeldiv, aga talutav. Neli päeva hiljem otsustan minna EMO-sse, et kontrollida kas selline verejooks on normaalne. Esialgu saan kinnituse, et tõenäoliselt on. Teeme vereproovid ja oodake koridoris tunnike, võibolla 1,5 tundi, sest vahetust antakse üle ja siis saate arstiga rääkida. Kusjuures järjekorras ei ole peale minu mitte kedagi... Ma lepin viisakalt ootamisega ja seisan õe laua kõrval kui tunnen, et mööda mu jalga jookseb midagi ja veri hakkab põrandale tilkuma....

Sel hetkel muutub õde murelikuks ja vaatab mind uuesti üle. Nähes sellist verekaotust kohtun ma arstiga 1,5 tunni asemel 1,5 minutiga. Jeiii... või kas ikka on nii...

Mind vaadatakse üle, arst ei oska öelda konkreetselt mis viltu on läinud, aga koju ta mind ei lase.

Mulle pannakse tilguti ja saan pikutada ülevaatustoas, sest istuda ma enam ei jõua.

Torssis ja natuke üleolevad sanitarid kärutavad mind osakonda, kus tuleb täita teiskordselt sama ankeet kui EMO-s. Siiani ei jaksa istuda ja saan oma 5-1 voodikoha kätte. Uus tilguti, keegi ikka ei tea mis valesti on läinud, ootame hommikut ja vaatame.

Tunni pärast WC tulles läheb mul pilt mustaks ja suudan minestades mõelda, et kell on päris palju, siin korrusel on üpris vähe õdesid ja mitte ühtegi arsti! huvitav millal mind siit leitakse. Õnneks leiti kohe. Ma olin minestanud, sest keha ei pidanud sellele enam vastu. 

Veel vereproove, tilguteid ja ka arst tuleb mind vaatama. Siiani ei tea keegi mis on valesti läinud. 

Kui mind üles turgutatakse ja voodisse saadetakse kästakse juba kolmandat korda täita ankeet, mis on küll opieelne infoleht, aga küsimused on samad, mis eelmisel kahel korral. 

Õnneks opiks minema ei pidanud, õnneks ma verest tühjaks ei jooksnud, aga koju lasti mind alles ülejärgmisel päeval, sest näitajad olid väga kehvad. 

Ma sain koju esmaspäeval ja arvasin, et noo nüüd on kõik timm, ma ei viitsi enam lebada, dušši alla ja tööle....hmm....jah pesus käidud jõudsin end vedada diivanile ja sealt voodisse. Kõik!

Teisipäeval jõudsin tööle, aga mitte väga edukalt.

Kolmapäeval kutsusin endale kiirabi, sest istuda ei jaksanud, püstiseismisest rääkimata.

See lugu on suhteliselt verine ja rõve lugemine ning ma ei oleks seda avaldanudki, aga:

  1. mu kuklas on tänaseni hirmutav mõte, mis siis kui ma poleks EMO-sse läinud ja oleks minestanud üksi oma kodus, kes ja kas oleks mind lednud õigeaegselt?
  2. kuna inimesed käivad köha ja seljavaluga EMO-s, mitte perearstil, siis on sealsed järjekorrad väääga pikad ja meile tambitakse, et pigem ärge tulge erakorralisse, siis olid ka minul kahtlused, kas ma olen ikka nii haige, et sinna minna.
  3. hormoonspiraali paigaldus on lihtne ja kiire protseduur ning seal ei tohiks olla selliseid lugusid, nagu minu oma.
  4. ma ei tea tänaseni, mis juhtus. Mitte keegi haiglast ei teadnud/öelnud seda. Ma saan ainult võrrelda kahe arsti käekirja spiraalide paigaldamisel ja sellest lähtuvalt teen ma kaebuse arsti suhtes, kelle oskamatus/hooletus tõenäoliselt mulle selle toreda loo rääkimise võimaluse andis.
  5. mind hirmutab, see kui vähe arste meie haiglates on. Ma näen arsti ainult siis kui olen verekaotusega minestanud WC põrandal ja hommikuse ringkäigu ajal kus ainuke, mis mulle öeldakse on see, et teeme sulle uue vereproovi. Aga mis ja miks juhtus, seda ei kommenteeri keegi.
Ma ei ole kindlasti hormoonspiraali kasutamise vastu, sest esimene kord see minu puhul toimis. Suurt tähelepanu peaks pöörama sellele, kes on sinu arst kes sellega tegeleb ning kui ikkagi on kahtlus, et mu tervis on erakordselt halb, siis peaks minema EMO-sse. 

Tänu sellele, et mina tegin õige otsuse haiglasse minna on minuga kõik korras. Jah, mitte täna, sest tervenemine võib võtta aega isegi kuni kaks kuud, aga peale seda küll :)

Kas inimestega halvasti käitumine saab olla põhjendatav?

Sa käitud halvasti/ebaviisakalt/solvavalt/mitte inimlikult.... teenindajaga, sest poes on järjekord liiga pikk ja sul on palav ja sa oled...