Pühapäev, 19. aprill 2020

Kas inimestega halvasti käitumine saab olla põhjendatav?

Sa käitud halvasti/ebaviisakalt/solvavalt/mitte inimlikult....
  • teenindajaga, sest poes on järjekord liiga pikk ja sul on palav ja sa oled väsinud.
  • sõbraga, sest sa äsja tõusid.
  • kolleegiga, sest sa pead temaga suhtlema, kuna asjaolud muutuvad.
  • alluvaga, sest ta küsib oma tasude kohta.
  • lastega, sest nad on virilad ja segavad sinu vaikset õhtut.
  • treeneriga, sest ta käsib sul veel pingutada.
  • inimestega, sest sul on raske.
 Oles ise olnud teenindaja tean ma väga hästi, et väsinud inimesed tulevad õhtul töölt, soovivad käia kiiresti poes ja koju puhkama minna, aga tavaliselt on siis kassajärjekord liiga pikk ja aeglane. Mõnel kliendil oma kaalikas kaalumata ja makaronil riiuli küljes vale hind. Ja selleks ajaks kui inimene kassapidaja juurde jõuab on neid väikseid asju nii palju kogunenud, et see kallatakse lihtsalt nagu solgiämber teenindaja kaela. Tegelikult ei ole ju suurt vahet, et makaronipakk maksis tegelikult 10 senti rohkem ja kaalikas sai ka kaalutud, aga inimene oli väsinud ja ei suutnud oma tunnetega toime tulla. 
Teenindaja läheb oma halva tujuga koju ja seal saavad tõenäoliselt selle sama halva emotsiooni osaliseks elukaaslane ja lapsed. Täiskasvanud inimesed oskavad end kaitsta, aga lapsed ei saa aru, mille eest nemad said. 
Tegelikult võib see ring minna mitmeti edasi ja ühe inimese paha tuju võib rikkuda väga paljude päeva. 

Täna on elu ärev ja see, et enamus meist ei tea, mis edasi toob viib inimesed pingesse. Samuti on nii töötajate kui tööandajte mõtteis raha ning kuidas edasi minna. Aga kas kõik need eelnevad asjad annavad põhjuse, et teistega halvasti käituda?

Ei. 


Ja tegelikult peakski lihtne ei olema piisav vastus ja seda ei peaks põhjendama, sest ükskõik millised probleemid meil on, siis teisi inimesi halvasti ja alaväärsena kohelda ei tohi. Siin ei ole ühtegi põhjendust miks võiks seda teha. Ükski inimene ei ole ära teeninud mõnitamist, irvitamist, karjumist, emotsionaalselt vägivalda. Ja meist mitte keegi ei tea, kuidas halvasti öeldud sõna võib teisele mõjuda. 

Mina olen õppinud rääkima. See tähendab, et kui ma olen väsinud, siis ma ütlen oma lastele, et ma tahaks olla täna pikali ja ei ole aktiivne, sest ma vajan puhkust.
Kui mul on mured ja pinged ning ma tunnen, et ma ei suuda kolleegidega mõnel päeval väga suhelda, siis ma ütlen kontoris, et ma olen täna tige nagu tikker ja las ma jauran omaette. 
Kui mul on nii raske, et hakkan ülemusega rääkides toru otsas uluma, siis ütlen, et mul on väga raske päev. 

ja inimesed saavad aru. Ma ei ole kellelegi liiga teinud ja homme on parem.
Kui sa järgmine kord poodi lähed, siis selle asemel, et kostitada teenindajat solgiga, ütle talle lihtsalt, kurat mul oli nii raske päev ja nüüd need kaalumata kaalikad ka veel. Usu mind, ta saab aru ja ajab asjad korda ning sina oled peagi kodus.
Kui sõber sulle helistab, ütle lihtsalt et ma magan, räägime hiljem, ei mingit sõimu.
Kolleegid ja alluvad on ka inimesed ehk tead, ülistressirohke päev, suhtleme minimaalselt, homme olen jälle sinu jaoks olemas.
Tihti me alahindame oma lapsi ja arvame, et nad ei saa aru või ei mõista. Rääkige ja selgitage, nad on nutikamad kui me arvata oskame. Päriselt!
Treeneriga ei tohi vaielda. Nii nagu tema ütleb ka on. Punkt.

Ärge tehke inimestele haiget. Ärge kohelge neid halvasti, sest teil endal on probleemid ja äkki ka selle pärast, et teile tundub, et teist ei hoolita või tahate teha ka teiste päeva halvaks, siis pole te vähemalt üksi õnnetusehunnik?

Eestlased kiidavad vähe ja see on ok. Aga kui me kõik käitume teistega nii nagu me tahame, et meiega käitutakse, on see juba suur võit.
 
"No" is a complete sentence. It does not require justification or explanation.


Reede, 6. märts 2020

Ma ei saanud hakkama...

Jäärad ei tunnista oma lüüasaamisi. Sa kuuled neist üliharva. Klassikalise jäärana ei tee seda ka mina. Sel põhjusel võtsin hoogu ca nädal, et seda postitust kirjutada. 
Ma alustasin taas uuel aastal toitumisega ja plaanisin veebruarist trenni juurde lisada ja tänaseks olla juba 6-7 kilo kergem. Mis sellest siis sai?

Mul oli olemas tahe, motivatsioon ja teadmised ning alustasin suure hooga. Jaanuariga võtsin alla 4 kilogrammi, mis on suurepärane, aga siis tekkis mingi aga... ma suutsin nädala sees end reel hoida ja nädalavaehtusel sõin mida hing ihkas (või tuju oli), siis tulid juba nädalasisesed kolleegide sünnipäevad, siis laste sünnipäev ja siin ma täna olen. Võrreldes jaanuari algusega olen ma kaotanud 2 kilogrammi ehk võrreldes kahe kuu taguse ajaga võtnud juurde 2. 

Miks? Mis mind takistas oma eesmärke täitmast? 

Pingeline aeg
Motivation is what gets you started. Habits is what keeps you going. 

Palju tööd
Vähe aega
Sünnipäevad
Trennivaba periood

Nii vastasin ma eile hommikul oma treenerile. Enne kui ta oma vastuse ütles, teadsin ma seda juba ette. 

Need on ainult vabandused.

Jah, need on ainult vabandused minu enda jaoks, et ma ei tunneks end nii halvasti kui kaalul ei ole minu oodatud number. Muud põhjust ei ole.

Kui mul on aega sotsiaalmeediat kerida ja teleka ees istuda, siis peaks olema aega ka teha endale valmis õhtusöök. Paremal juhul valmistada kaasa lõuna, halvemal (kuigi mitte halval) juhul võtta lõunal väljas rasvase toidu asemel, supp või midagi tervislikku. Ja selle tegemiseks ei kulu üleliia palju aega, ma olin lihtsalt laisk? mugav? lootsin, et kaal langeb kringlit süües?

Ma sain aru, et mul on olemas teadmised (mida ma kasutan kahjuks teoorias), oskused, tahe, aga mingil põhjusel ma ei suuda end kokku võtta ja tegutsema hakata. Kuna eesmärk on seatud ja ma ei kavatse sellest loobuda, siis tuli muuta strateegiat, mitte eesmärki.

Ma võtsin ühendust oma treeneriga ja ütlesin kus oma teekonnal olen ja seda ei olnud üldse kerge teha (jäär ei tunnista oma lüüasaamisi). Läksin trenni, mis oli ülisuur eneseületus, sest ma ei oleks pidanud olema selles punktis oma tervisega, kus ma täna olen, aga ma läksin. Lisaks trennile saan toetust ka toitumise osas. Ja nii järgmised 10 nädalat. Ma tean juba täna, et selline lähenemine minu puhul toimib. Tänu treeneri valvsale pilgule käin korralikult saalis ja kuna pean kirja panema oma söödud suutäied, siis suudan taltsutada ka seda poolt. 

Kaalulangetus ja trenn on väga pikk ja keeruline teekond ning sellel ajal võib olla mitmeid tagasilööke, mis ongi okey ja tavaline. Aga siin kehtib üks põhimõte- ära loobu oma eesmärkidest. Muuda strateegiat ja tegutsemisplaani, küsiabi, AGA ÄRA LOOBU.

Esmaspäev, 17. veebruar 2020

Mul on paha tuju! Ma olen kurb!

Ma jagasin paar nädalat tagasi ühe tuttava naisega oma mõtteid. Või pigem oleks õigem öelda, et tema jagas enda mõtteid emaksolemise kohta ja mina vastasin, et tean mida ta tunneb ning see ei olegi alati lihtne. Emaks olemine on keeruline ja üsna lihtne on iseend sinna ära kaotada. Täna ta tänas mind ja ütles, et oli väga hea oma muret jagada ja et mina temaga enda kogemust jagasin.

See pani mind mõtlema...

Sotsiaalmeedia on täis ilusaid pilte ja murevabasid roosamannalist elu, kus lapsed on alati naerusuised ning suhted ilusad ja tülivabad. Emad on küll väsinud, aga siiski oma õnne tipul. Üldiselt on õige vastus küsimusele, kuidas läheb- ikka hästi.

Aga...

Aga kui ma tahan välja öelda, et mul on halb tuju, sest ma olen oma väikseimast kaalust 10 kg raskem ja olen oma raske töö ning vaeva jälle hammastega peeneks närinud ja ära söönud? Ma olen selle pärast ärritunud hetkest kui hommikul tõusen ja hetkeni kui õhtul magama lähen. Kui ma sellele mõtlen, siis olen vihane enda peale, et sellist mõtet mõtlen ja tean, et see pole terve. Proovin seda vaigistada, ei saa. Lähen veel vihasemaks. Tuju läheb veel halvemaks. Saan võibolla mõne "meeldiva" kommentaari stiilis, mis mossitad, päevad on v? 
Understand this: you can sound confident & have anxiety.
You can look happy & be miserable inside. You can be good
looking & feel ugly. So be kind, because every person is fighting
a battle you know nothing about.

Kui ma tahan välja öelda, et ma olen endale liiga palju tööd krabanud ja ma ei jaksa seda enam ära teha. Ma proovin mahutada oma päeva rohkem produktiivseid tunde, kui selleks suuteline olen. Ja just produktiivseid, sest selline naiivitar ma enam ei ole, et arvaksin end suutvat kaks tööpäeva ühel päeval tegevat. Nope, jääb ära, sest õhtul kell 10 mingit deebetit ja kreeditit taga ajada võtab 10x rohkem aega, kui seda hommikul kell 10 tehes. Ahh, ise oled loll ju.

Kui ma tahan välja öelda, et ma ei jaksa olla enam produktiivne ja tahan lihtsalt lebada ning telekast mingit "saasta" vaadata. Siis olen ma laisk. 

Kui mul on vahest lihtsalt paha tuju, sest ilm on hall ja pime ning oodatud lund ei ole tulemas kuskilt ja sellega jääb ka valgus tulemata. 

Ehk mida ma tahan öelda on see, et elu ei ole selline nagu sotsiaalmeedia meile üritab näidata ja me peaks rohkem rääkima oma reaalsest elust. Me peaks aktsepteerima ka meid ümbritsevate inimeste halba tuju. Võibolla on selle taga mingi suur mure, võibolla ei ole ja ta tahab lihtsalt vigiseda. Laseme tal siis seda teha. Ärme mõista hukka. Ärme lase näida, et meie lapsed kunagi ei trambi jalgu ja ülemus ei aja vahest nii vihaseks, et silme eest läheb mustaks. 

Aga... veel üks aga...

Minul võttis päris kaua aega arusaamaks, miks ma siis vahest nii tunnen. Täna tean ma suurepäraselt, et kell 3 öösel on keha kõige madalamas augus ehk see on aeg, kui inimene peaks magama ja energiat koguma, aga kui seda ei tehta, siis .... siit peaks tulema peen teaduslik jutt, aga ei tule.... energiatase on 0 ja aju hakkab ketrama kõikväimalikku negatiivset ja kurba jura. Teine aeg minu ööpäevas on kell 6 õhtul, kui ma tahaks süüa, süüa, süüa ja magada. Kuna ma seda juba tean, siis oskan ka neile kellaaegadele tähelepanu pöörata ja katsun öösel magada ja enne kella kuute süüa normaalse ning täisväärtusliku õhtusöögi, et mu veresuhkur ei langeks ja ei tekiks sellist laisklooma tunnet.

Pane tähele teise inimese halva tuju tagamaid, ole toeks, ära tee teda maha ja kuula. Lihtsalt kuula, sa ei pea aru saama kõigest, sa ei pea teda 100% mõistma, sa ei pea teda "terveks" tegema. Lihtsalt kuula.

Reede, 14. veebruar 2020

Miks sa tipsutad?

Ma ei ole mõistnud kunagi inimesi, kes joovad paar kokteili/veini õhtul toidu kõrvale. Miks? Mis see sulle annab? Kas see on probleem?

Ma ei ole karsklane. Kindlasti mitte. Käin paar korda kuus väljas ja siis ikka leiab mind baarileti eest kõrvulukustava häälega hüüdmas üks gin toonikuga ja palun mitte see männimaitseline (jah, suht veider, aga eks meil kõigil ole oma kiiksud). Ma tunnen end vabalt ja kui piisavalt vett kokteilide vahele ei võta, siis on seda järgmisel päeval tunda...

Aga.. 

Ma ei joo kunagi õhtusöögi kõrvale, mis see mulle annaks? Pigem võtab. Võtab sügava ja kvaliteetse une. Kui me oleme joonud, siis ei maga me sügavalt ja seega ei puhka ka välja. Kui me pole puhanud, siis ei tööta me järgmisel päeval prduktiivselt. Kui me pole maganud ja produktiivsed, siis me oleme torssis ja päikeseline päev võib olla üsna udune. Siis on meie tuju halb ja käitume teiste inimestega halvasti.

Seda kõike selleks, et teha söögi kõrvale paar õlut/veini/kokteili? Mis see sulle annab?
Ärge kunagi vabandage sellepärast,
kes te olete. 

Ma saan isegi mõnes mõttes aru, kui tegemist oleks kodust välja kasvanud harjumusega (väga ebaterve ja halva harjumusega siiski), aga kas selline alkoholi tarbimine on sõltuvus? Kas see on probleemiks?

Tipsutajad kindlasti ütlevad, et mul pole probleem. Fain, aga tee siis kaks nädalat alkovabalt, söögi kõrvale ainult vesi. Ilmselt ei õnnestu. Ma tahaks siiralt, et ma eksiks, aga...

Võta täna kokteili asemel vett. Maga sügavat ja kvaliteetset und ning selle asemel, et oma sõpradele nähvata, naerata neile ja ütle midagi ilusat.

Kainet reedet 🙂


Pühapäev, 9. veebruar 2020

Mida sa teed?!

Täna on pühapäeva õhtu, ma istun akrobaatika show publikus ja naudin etendust. Mul on puhkus, eemal kodumaa karget ilmast ja tõsistest eestlastest. Me oleme siin hotellis ainukesed, kes mõistavad meie keelt. Ma näen publikus silmnähtavalt joogist tütarlast, tal on tükk tegemist, et trepist kõndida. Lõpuks jõuab tütarlaps kohale, tema kõrvale võtab istet mees, kes oli algselt valinud teise koha.... Silmnähtavalt ja natuke ärevalt hakkab mees naise tähelepanu otsima. Vähehaaval see ka õnnestub, naise sõrmes sillerdab sõrmus... Tõenäoliselt on ta suhtes....

Ma ei saa sellest aru? Sa lähed sõbrannadega puhkusele ja kõik su piirid kaovad? Sa lähed sõpradega puhkusele ja sul pole enam mälu? Sa võtad puhkuse, et end seitsmeks päevaks täis juua? Sa võtad puhkuse, et oma kaaslast petta? Sa võtad puhkuse, et hullata stripiklubides ja teha mida?

Mina lähen puhkusele, et puhata oma elust. Akusid laadida oma töö ja trenni jaoks. Selle jaoks, et ma ei põleks läbi ja saaks täispööretel edasi lasta. Ma lähen puhkusele, sest mu keha vajab und ka d-vitamiini.

Aga.... 

Paistab, et on ka selliseid inimesi, kes lähevad puhkusele, et end seitsmeks päevaks pildituks juua. Inimesed, kes alustavad õllega puhkust lennujaamas hommikul kell 6. Enne seda kui tavainimsed saavad oma hommikupudru söödud. Igal õhtul hotellis ja erinevates baarides taas täis juua ja päev maha magada. Mis see sulle annab? Pohmelli, mille sa kustutad uute jookide ja oma kaaslase petmisega ja vabanduseks on see, et sul on puhkus ja tunned end vabalt? 

Peale sellist puhkust vajab iga inimene veel nädalast, et taastuda ja tagasi tööle minna. Seda joodud alkoholi mõttes. 
You must find peace,
Or you must change
your life. Lingering
between the two is what
kills you. 

Aga kuidas sa saad taas oma pea ja südametunnistuse puhtaks? Kuidas sa vaatad oma kaaslasele otsa ja ärkad temaga igal hommikul? Kas see pole mitte kahepalgeline ja ebaõiglase tema suhtes? 

Mina olen otsustanud, et selle puhkuse ajal ei vaja ma alkoholi, et tunda end vabalt. Ma ei pea tegema lollusi, mida hiljem kahetsen. Ja saan tagasi tööle naasta ilma pohmelli ja nädalase lausjoomiseta (mitte et ma muidu suudaks pidutseda rohkem kui ühe päeva). Ma kavatsen lugeda niipalju raamatuid kui ma kaasa olen suutnud vedada ja mõelda oma mõtteid selge peaga. Ma ei vaetakse oma probleeme tuimestada alkoga. 

Mõtle, äkki teed seda ka sina? Ei tuimesta oma mõtteid ja otsustad selge peaga kuhu suunas edasi. 

Päikest 


Teisipäev, 21. jaanuar 2020

Kui väga Sa seda tegelikult tahad?!

Sinu uusaastalubadus on kaalust alla võtta? Kui väga sa seda tegelikult tahad?
Jaanuaris on spordisaalid täis, et ei mahu uksest sisse. Letid on jääsalatist tühjad, me oleme motiveeritud ja ootame esimeste tulemuste nägemist. See on ju väga hea. 

Aga....

Aga, mis siis saab kui tuleb veebruar? Kui ei jaksa enam salatit süüa ja uus elu tundub niiiiiii raaasssskkkeeee.... Kui esimesel kuul langenud kilod enam nii lihtsalt ei lange? Kas sa tahad siis ka veel alla võtta? Kas sa oled valmis üksi kodus end ise motiveerima ja treeninguid jätkama? Kas sa ostad peale väsitavat tööpäeva saiakese ja loodad saada sealt kiiret energiat või lähed koju ja hakkad kokkama juurvilju?

Aga, mis siis saab kui meie "suurepärane talv" saab sinust võitu? Kui väljas on valgete lumehangede asemel hoopis mustad ja porised lombid. Tuju on halb ja d-vitamiini sisaldus kehas nullilähedane, mille tõttu ei ole kuskilt võtta head tuju ja energiat. Kas sa lähed trenni ja sööd juurikaid või peidad end sooja diivani sisse?

Aga, mis siis saab kui sa jääd haigeks ja ei saa trenni minna? Kui ei ole isu millegi muu kui lohutustoidu ja millegi magusa/rasvase järele. Kas sa suudad ikkagi õhtul kokata ja end raamidesse sundida? Kas peakski?

Aga mis siis saab kui su lapsed jäävad haigeks? Terve päevaplaan on ööga peapeale keeratud. Sinu trennigraafik, söömisajad, planeeritud liikumine. Võibolla oled öö magamata, sest põetad haiget last. Kas siis on sul energiat teha kõike seda, et rahalt maha ei kukuks?

Aga mis siis saab, kui tööl on selline stress, et sa ei jaksa end õhtul koju tulles liigutada? Kui ainuke mõte on peas, et saaks magama. Kui päevad venivad ülipikaks ja pood on juba kinni ja sa oled oma järgmise päeva toidud jätnud ostmata/planeerimata?

Aga mis siis saab, kui sa oled halvas suhtes või lähed lahku. Pidevad tülid ja nääklemised, pidev pingeseisund, kus sa ei suuda tegeleda muu eluga.

Lühidalt öeldes, kui motivatsioon on jäänud tahaplaanile ja elu on esiplaanil. Siis tuleb küsimus, kui väga sa seda tahad?

Kui väga mina seda tahan?

Mina sain vastuse täna hommikul. Olen hetkel oma elus väga keerulises kohas, kus minu päevi täidavad erinevad tööülesanded, tihti 6-7 päeva nädalas. Samal ajal pean tegelema oma tervisega, sest see läheb iga nädalaga halvemaks, kuigi peaks minema paremuse poole. Ma ei tohi viimase pärast trennis käia ehk kalorite kulutamine on out. Ma ei maga öösiti, sest pea ketrab variant Bst kuni tähestiku lõpuni plaane välja. Ma olen pidevas pingeseisundis. Ja selle kõige juures peaksin ma tegema endale süüa, sest nii kontrollin kõige paremini, mis toit sisaldab ja kaalul väiksemaid numbreid nägema. 
Ära premeeri end toiduga.
Sa pole koer...
Peale unetut ja ärevat ööd tõusin ma hommikul ja olin nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ma mõtlesin, et ma ei jaksa endale täna putru teha. Ahhh...vahet pole, lähen võtan pirukad ja kirjutan päeva korstnasse... Nii raske oli see hommik, siis astusin ma kaalule ja nägin jaanuari algusega võrreldes 3,5 kg väiksemat numbrit. Ohh, jaa, issand, ma lähen putru tegema, ma ei lase end murda. Ma tahan ju seda olenemata kõigest ja kõigist. Fuck jaa! 
Päev ei läinud kergemaks, vaid veel raskemaks (mida on keeruline uskuda)... aga ma olin enda üle nii uhke, ma ei andnud alla, mind motiveeris sel hetkel kaalunumber, aga loodan, et suudan ka edaspidi end rööpas hoida,

Sest ma ju tahan seda!!

Laupäev, 18. jaanuar 2020

Väike ämber.... või noh suur

Kuna ma ei toitu konkreetsete toitumiskavade järgi, vaid panen kokku ise oma päevamenüü, siis aegajalt kontrollin ma app'is MyFitnessPal oma päeva kalorite hulka ning tuletan meelde kui palju mingi toit kaalub, mis koguse ma võiks süüa ning kui palju need kaloreid annavad.

Selle nädala alguses siis ma seda tegini ja nendel päevadel kaalun ma KÕIKE, mida suust sisse panen. Ka komme, seega tean ma, et üks maisupala komm kaalub 12 grammi ja annab 67 kalorit. Tol teisipäeval tundsin end väga kehvasti ja kuna kontoris oli taas kommihunnik laual siis võtsin ühe.... või noo kaheksa tegelikult. Panin need kõik app'i kirja ja sain kaloraažiks 534 ja see on minu üks tavaline söögikord. Terve hommiku-, lõuna- või õhtusöök. 

Minu jaoks on kõige olulisem toidukord hommikusöök, kui see vahele jääb, siis söön koguaeg ja kõike, mida magusam ja kaloririkkam seda parem.
Samamoodi on lõunasöögiga- selleks ei saa kunagi olla supp, sest siis olen kell 5 poodi minnes nõus terve pirukaleti tühjaks sööma. 
Kapitühjendus õhtul kell 11. Õnneks ei olnud
mul seal suurt midagi süüa. Õnneks.

Sel päeval otsustasin, et heaküll, kuna ma tahan oma toitumist kontrolli alla saada, siis teen ülikerge õhtusöögi. Pool kanafileed ja näkileiba ning tee. Ütlen kohe, et see oli VÄGA loll mõte. Tegelikult ma ju tean seda, et toidukordi ei tohi vahele jätta.

Peale suure söömaga nädalavahetust ei tohi samuti ainult salatit süüa ja loota, et nii saab kaalu korda. Ei saa! Lõpetad pea külmkapis ja sööd sealt kõik ära. 

Ma tean ju seda kõike. Olen seda kogenud enda nahal ja mitte üks kord. Seda on rõhutanud ka korduvalt mu toitumisnõustaja ja tegelikult on ju see loogiline. 

Ja mina seda enam ei tee, mul on ju aju olemas ning tunnen tervisliku toitumise põhimõtteid....not...

Toitumine ei ole ühekordne õppimine, vaid pidevalt tuleb endaga tegeleda ning õppida oma keha tundma. Kuulata oma keha ja saada aru, kas kell on kolm ja energia on otsas ning sellepärast sirutub käsi pirukate järgi või tahab keha tegelikult ka mingit konkreetset toitainet.

Seega kukkumine on okey, õppimine on okey, tagasilangus on okey, aga õpi  nendest ja saa võimalikult kiiresti rajale tagasi.

Esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Kas Erikuga või Erikuta, selles on küsimus?

Kui mina oma kaalulangetamise teekonda paar aastat tagasi alustasin, siis oli minu kõrval toitumisnõustaja. Ma mäletan kui esimest korda kohtusime ja rääkisime toitumisest, taldrikureeglist, mida süüa ja mida mitte. Ma mõtlesin endamisi, et okey anna mulle palun nüüd see toitumiskava ja saame alustada. Aga.... tema ei andnud, ma ei saanud aru mis toimub. Miks? Kuidas ma siis kaalust alla võtan? Kuidas? Mu silmad olid suured ja küsimusi täis. 

Merikesel oli põhimõte, et ta ei anna oma klientidele kavasid, vaid lähtub taldrikureeglist ja aitab klientidel toitumisega järje peale saada.

Ma olin ausalt öeldes ikka veel segaduses....

Aga täna olen ma temaga sama meelt. Miks? Põhjus on ülilihtne.

Kui ma saan nõustajalt menüü ja täpsed toidud, kuupäevad ja kellaajad, millal neid süüa, siis see toimib. Jah, kahtlemata. Aga see toimib täpselt esimese nädalavaehtuseni, mida sa kodus ei veeda. Täpselt selle hetkeni kui lähed reisile ja sa ei saa enam süüa valmistada. Kui lähed maale vanaema juurde ja tema teeb söögiks pannkooke, aga sinu menüüs seda ju pole. Kehtib selle hetkeni kui poes pole porrut või just seda kapsast, mida sinu retsepti jaoks vaja on.

Nii läksid alati minu suure motivatsiooniga alanud projektid vett vedama.

Täna ei pea ma muretsema, kui terve minu päevaplaan muutub ja poes pole saada täpselt neid toiduained, mida vaja. Ma saan kõik selle kiirelt ümber mängida, just sel põhjusel, et minu nõustaja sundis mind mõtlema oma peaga. Just sel põhjusel ei vii mind rivist välja ka kiire tööpäev, ootamatud plaanimuudatused või ka maale vanaema juurde sõit. 

Seega olen mina selle poolt, et inimesed õpivad oma peaga mõtlema. Toitumiskavadest saab kindlasti häid retsepte ja ideid, aga nende 100% kasutamine viib tavaliselt kiire lõpuni ja vanade harjumuste juurde naasmise. 

Meil kõigil pole ju toitumisnõustajat varrukast võtta, kuidas siis saab olla kindel, et minu valitud toidud on parimad ja viivad eesmärgini.

Mina kasutan aegaajalt app'i MyFitnessPal. Võtan nädalase perioodi ja panen sinna kirja absoluutselt kõik, mis suhu panen võimalikult täpse kaaluga. Jah, see võtab aega ja harjumist, aga kui perioodiks võtta nädal või kaks, siis ei ole see nii pikk aeg ja samas saate kontrollida suhteliselt täpselt kui suur on teie päevane kaloraaž. 

Selleks, et dieedist saaks eluviis, peaks sellesse suhtuma samuti kui eluviisi. Seega kasutage rohkem taldrikureeglit, lugege aegajalt kaloreid ja nautige protsessi :)

Reede, 3. jaanuar 2020

Kust alustada!?

99% minu elumuutvaid lubadusi seoses kaaluga on läbikukkunud, sest ma olen ennastliialt piitsutanud. See tähendab, et ma keelasin endale ära kõik hea ja jäid ainult kana ja juurikad ja keegi meist ei soovi elada ainult kohustustega elust igasuguse magusamaitse puudumiseta.

Kuna eesmärgiks ei ole lühiajaline dieet või täpne toitumiskava jälgimine, siis soovitan mina alustada 

Hommikusöögist.

Tean omast käest, et kui jätan hommikusöögi vahele, siis võin päeva korstnasse kirjutada, sest siis tekivad mul isud magusa ja rasvase järele ja ma ei suuda end enam kontrollida. 

Seega  1 samm korraga ja alustame hommikusöögist.

Minu lemmikud on:

Puder täistera helvestest keedetuna pooleks vee ja piimaga ning peale või (see päris või ikka, mitte margariin). Veel võib lisada erinevaid seemneid, marju, banaani, pähkleid jne.

Kodune müsli sobib eelkõige neile, kes ei saa hakkama oma magusavajadusega. Seda on ülilihtne valmistada ja saab pühapäeval terve nädala koguse ette teha. Mina söön tavaliselt koos maitsestamata jogurtiga.

Müsli retsept
250g kaerahelbeid
45 ml chia seemneid
45ml seesamiseemneid
45ml kõrvitsaseemneid
30ml mett
30ml kookosrasva = 360g müslit

Aseta kõik ahjuplaadile ja küpseta 200 kraadi juures, seni kuni on kuldne ( u 10-12 min), vahepeal sega.

Retsept on pärit toitumisnõustajalt Merike Käärma.

Seega, rahulikult ja stabiilselt. 
 


Neljapäev, 2. jaanuar 2020

Mis oli minu uusaastalubadus?

Seda, mida ma libasin endale sel erilisel ööl, ma ei avalda :) Küll aga, räägin ma sellest mida ma sel korral ei lubanud, kuigi eelevatel aastatel on olnud see mu nr 1 lubadus.

Miks siis sel aastal teisiti?

Sest see ei ole lubadus, ega soov- mul on plaan ja ma hakkan eesmärgi nimel tööd tegema.

Nimelt olin ma terve detsembri rivist väljas, see tähendas, et olin vastu oma tahtmist sunnitud voodis puhkama (ja ma olen selles halb) ja kuna minu liikumine oli nullilähedane, aga isukene hea ning ma tõesti ei keelanud endale midagi, sest soovisin oma verenäitajad korda saada ja korralikult süües seda ei juhtu. Jätame siit välja asjaolu, et ma sõin ka päris palju kommi, kuigi neil "eriti" toetväärtust pole... Arvestades kõike eelnevat sain korda oma tervise ja sellele lisaks ka 7 "suurepärast" lisakilo. 
Jah.... Ma kaalun täna 80,5 kg (ja seda on üliraske siia kirja panna).

Seega hakkan ma tegelema oma suure(pärase) kehakaaluga ja minu eesmärgiks oleks jaanipäevaks kaaluda 70 kg ja jõuludeks 65 kg. 

Ja kuna kaaluteema tuli meil ka sõbranna K-ga jutuks, siis otsustasin, et sel korral riputan ma end ise vabatahtlikult häbiposti ja see blogi muutub sel aastal suuresti söömise ja kaalunumbrite kui ka trenni jutunurgas.

Äkki suudan sellega motiveerida nii end kui teisi. Kindlasti võtan käsile just keerulisemad teemad: oma kehaga leppimine, magusasõltuvus, motivatsioon või selle puudumine, järjepidevus ja kõik need teemad, mis löövad tugevasti kui jaanuari esimene pool on möödas ja enam ei jaksa oma uut ja imelist elu elada.

Miks ma seda teen?

Aasta viimastel päevadel istusime sõbrannaga laua taga ja jutt voolas ning teemaks tuli minu kaalutõus. Tema kurvikas ilus ja enesekindel naine ütles, et jaa, ma tahaks ka uuest aastast alla hakata võtma, aga see pole mul kunagi õnnestunud. Ta ütles, et saab kõik oma eesmärgid ja mehed :) keda soovib, aga dieedi puhul anna esimesena alla.
Anna endast parim, sellega, mis sul on ja seal kus sa oled.
Ma küsisin temalt: Kui sa tunned end hästi ja saavutad elus kõik, mida soovid ning kehakaal pole probleem, siis kas sa peaksidki kaalu langetama?
Selle peale tuli vastuseks kindel jaa, ta ei tunne end oma kehas siiski hästi ja tahaks kanda ilusaid riideid ja tunda end hästi. 
Minu vastus on suuresti sama, ma teen seda enda pärast, et tunda end oma nahas hästi ja enesekindlalt ning kui mina tunnen, et nüüd on piir, siis lõpetan ka numbrite vähendamise.

Aga teisest küljest olen ka seisukohal, et kõik naised ei pea olema kehamassiindeksi järgi just selles või tolles kaalus. Kui naine tunneb end hästi sellisena nagu ta on, siis võib ju kaalu peal olla mistahes number. Mitte kedagi ei tohiks see häirida.

Seega kui sa oled endaga rahul, siis võta popkorn ühte kätte, telefon teise ja loe mu tõusude ja mõõõõnade kohta, aga kui sa ei ole rahul sellega, mis sul on või ei ole, siis alustame koos. 

Teisipäev, 31. detsember 2019

Mees, kes kinkis jõuludeks naisele.....mikseri

Paar päeva tagasi istusin seltskonnas, kus tuli välja, et noormees A kinkis oma kaaslasele jõuludeks mikseri. Tema kõrval istus ka see sama kaaslane ja ta oli pettunud oma kingis. Ilmselgelt ei olnud ootuseks saada sellist kingitust. Ja siis sai hr A kõigi seltskonnas olevate naiste käest kohutavalt palju verbaalseid kõrvakiile. Ta proovis end küll põhjendada, et tema kaaslasel oli ju seda vaja ja kõik jutud.

Ma arvan, et mees võib kingida oma naisele ükskõik mis tähtpäevaks ükskõik millise köögiriista või isegi labida, aga... siin on üks suur ja rasvane aga...

Nimelt, peaksid sa tundma oma teist poolt nii palju, et sa oled 101% kindel, et talle meeldib sinu kingitud nt labidas. Ja see toob kaaslasele rõõmu, mitte ei tekita temas küsimusi.

Kas ma olen väärt seda kingitust?
Kas ta mind üldse tunneb?
Mis asi see on?
Kas ta väärtustab mind naisena/mehena?

Antud juhul naisele mikser ei meeldinud, ma mõistan teda väga hästi, sest iga naine tahab olla kõigepealt naine ja siis kokk, mitte vastupidi. 

Kuid ma mõistan ka meest, ta on tõenäoliselt praktilise vaatega ja kui teadis, et naisel sellist asja on vaja, siis soovis parimat ja heauskselt ostis selle.

Nii nagu ma ka hr A-le soovitasin, siis kuna sa hoolid oma naisest ja tahtsid talle osta asja, mida ta vajas, oleks ta võinud selle kinkida suvalisel novembri laupäeval ning mikserdada sinna juurde pannkoogid. Ma olen täiesti veendunud, et su naine oleks olnud üliõnnelik ja nagu öeldakse: õnnelik naine õnnelik elu. 

Seega, pole olemas ühte soovitust, mida kinkida, sest niipalju kui on inimesi on ka eelistusi ja soove.

Aga enne kui tõttad poest midagi ostma, mõtle oma kingitus hästi läbi, sa ju soovid näidata sellega, et hoolid oma teisest poolest ja tahad talle rõõmu tuua :)



Kas inimestega halvasti käitumine saab olla põhjendatav?

Sa käitud halvasti/ebaviisakalt/solvavalt/mitte inimlikult.... teenindajaga, sest poes on järjekord liiga pikk ja sul on palav ja sa oled...