Kui väga Sa seda tegelikult tahad?!

Sinu uusaastalubadus on kaalust alla võtta? Kui väga sa seda tegelikult tahad?

Jaanuaris on spordisaalid täis, et ei mahu uksest sisse. Letid on jääsalatist tühjad, me oleme motiveeritud ja ootame esimeste tulemuste nägemist. See on ju väga hea. 

Aga....

Aga, mis siis saab kui tuleb veebruar? Kui ei jaksa enam salatit süüa ja uus elu tundub niiiiiii raaasssskkkeeee.... Kui esimesel kuul langenud kilod enam nii lihtsalt ei lange? Kas sa tahad siis ka veel alla võtta? Kas sa oled valmis üksi kodus end ise motiveerima ja treeninguid jätkama? Kas sa ostad peale väsitavat tööpäeva saiakese ja loodad saada sealt kiiret energiat või lähed koju ja hakkad kokkama juurvilju?

Aga, mis siis saab kui meie "suurepärane talv" saab sinust võitu? Kui väljas on valgete lumehangede asemel hoopis mustad ja porised lombid. Tuju on halb ja d-vitamiini sisaldus kehas nullilähedane, mille tõttu ei ole kuskilt võtta head tuju ja energiat. Kas sa lähed trenni ja sööd juurikaid või peidad end sooja diivani sisse?

Aga, mis siis saab kui sa jääd haigeks ja ei saa trenni minna? Kui ei ole isu millegi muu kui lohutustoidu ja millegi magusa/rasvase järele. Kas sa suudad ikkagi õhtul kokata ja end raamidesse sundida? Kas peakski?

Aga mis siis saab kui su lapsed jäävad haigeks? Terve päevaplaan on ööga peapeale keeratud. Sinu trennigraafik, söömisajad, planeeritud liikumine. Võibolla oled öö magamata, sest põetad haiget last. Kas siis on sul energiat teha kõike seda, et rahalt maha ei kukuks?

Aga mis siis saab, kui tööl on selline stress, et sa ei jaksa end õhtul koju tulles liigutada? Kui ainuke mõte on peas, et saaks magama. Kui päevad venivad ülipikaks ja pood on juba kinni ja sa oled oma järgmise päeva toidud jätnud ostmata/planeerimata?

Aga mis siis saab, kui sa oled halvas suhtes või lähed lahku. Pidevad tülid ja nääklemised, pidev pingeseisund, kus sa ei suuda tegeleda muu eluga.

Lühidalt öeldes, kui motivatsioon on jäänud tahaplaanile ja elu on esiplaanil. Siis tuleb küsimus, kui väga sa seda tahad?

Kui väga mina seda tahan?

Mina sain vastuse täna hommikul. Olen hetkel oma elus väga keerulises kohas, kus minu päevi täidavad erinevad tööülesanded, tihti 6-7 päeva nädalas. Samal ajal pean tegelema oma tervisega, sest see läheb iga nädalaga halvemaks, kuigi peaks minema paremuse poole. Ma ei tohi viimase pärast trennis käia ehk kalorite kulutamine on out. Ma ei maga öösiti, sest pea ketrab variant Bst kuni tähestiku lõpuni plaane välja. Ma olen pidevas pingeseisundis. Ja selle kõige juures peaksin ma tegema endale süüa, sest nii kontrollin kõige paremini, mis toit sisaldab ja kaalul väiksemaid numbreid nägema. 

Ära premeeri end toiduga.
Sa pole koer...

Peale unetut ja ärevat ööd tõusin ma hommikul ja olin nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ma mõtlesin, et ma ei jaksa endale täna putru teha. Ahhh...vahet pole, lähen võtan pirukad ja kirjutan päeva korstnasse... Nii raske oli see hommik, siis astusin ma kaalule ja nägin jaanuari algusega võrreldes 3,5 kg väiksemat numbrit. Ohh, jaa, issand, ma lähen putru tegema, ma ei lase end murda. Ma tahan ju seda olenemata kõigest ja kõigist. Fuck jaa! 

Päev ei läinud kergemaks, vaid veel raskemaks (mida on keeruline uskuda)... aga ma olin enda üle nii uhke, ma ei andnud alla, mind motiveeris sel hetkel kaalunumber, aga loodan, et suudan ka edaspidi end rööpas hoida,

Sest ma ju tahan seda!!