Kas ma olen laisk? Mis toimub?

Sünnitusjärgsed emotsioonid ja depressiooni surusin ma alla, nii nagu tugev eesti naine ikka :) Läks mööda aastaid kaks. Minust oli saanud üksikema, kes ei saanud lubada ühtegi lisa puhkusepäeva, sest eelarve oli kitsas. Ja siis ma olingi tubli töötaja. Üheksast viieni tööpäevad minu puhul ei kehtinud. Ma tegin tööd ka õhtuti, korralise puhkuse ajal ja ... kogu aeg kui oli vaja (ja seda oli tihti). 

Ühel sügisel tabas mind väga suur väsimus. Aga see oli ka tavaline, sest üksi kahe lapse ja rohkem kui täiskohaga töö ei ole just meelakkumine, lisaks ei soosinud ka aastaaeg. Aga mind ootas pääsetee (või nii ma vähemalt arvasin), mind ootas hilissügisel puhkus- seitse päeva palmi all. Puhkuse alguseks olid mu patareid tühjad, kõik, midagi polnud enam anda. Ja siis tuligi päike, meri, soojus, hea söök ja meeldiv seltskond. Ja ma puhkasin ning tulin tagasi ja kõik oli endine. Ma ei saanud aru, mis toimub? Miks ma ei jaksa enam oma toimetusi teha? Miks ma tahan magada? Miks on mul ükskõik? Äkki ma olen laisk?

Kuna ma olin just puhkuselt tulnud, siis ei saanud ju see tunne olla väsimusest. Selge, siis ikkagi olen laisk. Üritan rohkem end liigutada ja sellest üle olla. Ma ei ole ju laisk! Ma olen tubli! Aga... ma läksin aina laisemaks? Sellised mõtted olid iga päev mu peas. Ja ma ei saanud aru, kust need tulevad. Ma ei saanud aru, miks ma ei jaksanud enam trennis käia, miks ma ei tahtnud enam tööle minna (ja ma armastan oma tööd, mulle ei ole olnud esmaspäevad kunagi sinised), miks ma ei huvitunud enam millestki, miks ma ei tahtnud inimestega suhelda. Tegelikult on õigem öelda, et telefoni võtmine ja helistamine tundus ülemõistuse raske.

Sügisest oli saanud jaanuar ja ma istusin tööl oma laua taga, vahtisin ekraani ja ei teinud midagi... Mul oli vaja täpsustada üks "kas?" küsimus, saada vastuseks jah/ei ja minna oma tööga edasi, aga ma ei jaksanud seda teha. Ma ei jaksanud küsida kas küsimust. Ma ei jaksanud toolil istuda, rääkimata töö tegemisest. Ja ma ei saanud aru, mis toimub?

Ühel päeval sattusin rääkima sõbrannaga, kes käis psühholoogi juures, võttis antidepressante ja oli saanud oma ärevushäirest üle. Ma nägin esimest korda nii lähedalt inimest, kes käib psühholoogi juures. Ma arvasin, et "hulluarsti" juures käivad hullud... ma arvasin veel palju sarnaseid asju, mis ühiskond mulle pähe oli tampinud ja ma ei pidanud end "hulluks", et oleks pidanud arsti juurde minema. Aga siis me rääkisime ja ta soovitas tungivalt, et pane endale aeg ja käi seal ära. Mul oli nägu ikka väga krimpsus peas, aga ma ei saanud ka sellisel olukorral kesta lasta.

Abi küsimine on tugevuse märk :)

Ma võtsin end lõpuks kokku ja olin valmis endale arsti otsima. Aga kust? Kuidas? Mis see maksab? Kuna ma ei teanud ühelegi küsimusele vastust, siis aitas mind kõikvõimas google. Kõigepealt leidsin hinna... ja see oli krõbe. Tegelikult  on perearsti saatekirjaga psühholoogi vastuvõtt tasuta. Siis tabas mind järgmine probleem- järjekorrad olid kolmekuu pikkused....mida? Tegelikult on nõuandeliinid ja ka erakorralised arstid, kelle vastuvõtule kohe minna. Aga mina olin jälle nõutu, kuid õnneks ei jätnud ma jonni ja leidsin endale "hulluarsti" aja. Minu jaoks täiesti tundmatu nimi, aga mul polnud ka valikut ja võimalust, seega otsustasin enda mugavustsoonist välja tulla ja vastuvõtule minna.

See oli VÄGA raske! Miks? Sest häbi oli. Ma olen ju tugev naine, käin tööl, kasvatan lapsi, käin trennis, pean ennast ise üleval, teen karjääri ja nüüd olen ma siin.... Aga ma otsustasin, et üks visiit, ma räägin oma jutu ära, mulle määratakse antidepressandid ja ma saan terveks. Ma unustan selle kogemuse ja salgan vaikselt maha...sest... no häbi oli ju. Tegelikkuses läks asi hoopis teist rada ja ma võin täna öelda, et psühholoogi (kes tegelikult ei ole sugugi hullude arst, vaid aitab täiesti normaalseid inimesi) juurde minek on olnud mu elu üks parimaid otsuseid :)