Kirjutab psühholoog

Sünnitusjärgne depressioon – mis see on?

Meie ühiskond hakkab üha enam jõudma sinna punkti, kus vaimset tervist ja selle heaolu väärtustatakse ning inimesed on vaimse tervise probleemidest teadlikumad. Meedias on palju räägitud depressioonist, traagiliste noorte ja/või tuntud inimeste suitsiidide tõttu arutletakse tihedamini abi saamise kättesaadavuse ja võimaluste kohta.

Nagu Silja oma eelmises postituses kirjutas, tuli temal pärast kaksikute sündi hakkama saada sünnitusjärgse depressiooniga.

Esimestel ema-olemise päevadel esineb sageli mõningast kurbustunnet ja tujukõikumisi, mida nimetatakse baby blues-iks. See võib kesta mõnest tunnist paari nädalani. Sünnitusjärgseks depressiooniks saab seda lugeda alles siis, kui see on kestnud juba rohkem kui kaks nädalat ning on olemas ka teised depressiooni sümptomid.

Sünnitusjärgne depressioon algab tavaliselt kuni neli nädalat pärast sünnitust. Selle põhjuseks on hormonaalsed muutused, sotsiaalne heaolu ja psühholoogilised muutused. Sümptomiteks on tavaliselt uneprobleemid, isumuutused, ülemäärane väsimus, vähenenud seksiisu ja sagedased tujukõikumised. Kuid need tunduvad ju värskele emale üsna tavalised asjad? Magada saad siis, kui laps magab, sageli pead valima, kas kasutad seda üürikest aega söömiseks, magamiseks või hoopis dušši all käimiseks. Seega on lisaks eelmainitud sümptomitele ka depressiooni tavapärased sümptomid: tujulangus, suutmatus tegevusi nautida, väärtusetusetunne, lootusetus ja abitus, suitsiidi- või enesevigastamise mõtted ning mõnikord ka mõtted teistele viga tegemisest.

Kui emal on depressioon armastab ta oma
lapsi siiski jäägitult.

Silja märkis ära, et tema jaoks oli üks esimesi mõtteid, et ta ei ole piisavalt hea ema, kuna talle tehti keisrilõige. Kuigi on naisi, kes erinevatel põhjustel planeerivadki sünnitada keisrilõikega (terviseriskide tõttu neile või lastele; lapse suurus jms), siis teistele võib see tulla šokina. Ka Silja oli plaaninud sünnitada võimalikult naturaalselt – keisrilõige tuli ootamatult ja üllatusena. Naistel, kes sünnitavad ootamatu keisrilõike teel võib välja kujuneda post-traumaatiline stressihäire, mida tavaliselt seostatakse pigem sõjas käinud või mõne väga suure õnnetuse läbi teinud inimestega.

Siiski on see pärast traumeerivat sündmust loomulik – sind pannakse hirmutavasse olukorda, millega sa võibolla arvestanud ei olnud, sa ei ole kindel, mis ja kuidas toimuma hakkab ning kuidas see sind mõjutada võib. Paljudel naistel on pärast keisrilõiget keeruline harjuda mõttega, et nii läks ja et see on täiesti okei viis oma laps ilmale tuua. Seda kõike on niigi keeruline enda jaoks lahti mõelda ning lisades sinna juurde veel uue ilmakodaniku, kes nõuab endale alguses jäägitut tähelepanu, siis pole selle tekkimist üldse nii raske mõista.

Sünnitusjärgset depressiooni ei esine kõikidel naistel. Selle tekkimist suurendavad erinevad riskifaktorid, nagu näiteks eelnev depressiooni esinemine, ema vanus – noortel emadel esineb sünnitusjärgset depressiooni sagedamini; raseduses kahtlemine; lapsed – mida rohkem lapsi, seda suurem tõenäosus on iga järgneva lapse sünniga depressiooni kogeda; puudulik sotsiaalne tugi; üksinda elamine ning konfliktid paarisuhtes.

Üldised soovitused abi saamiseks on ennast mitte isoleerida, abi küsida, seada endale ja beebile realistlikud ootused, säilitada normaalne füüsiline aktiivsus, tervislikult toitumine, partneriga suhtlemine ja arutlemine, oma sotsiaalse võrgustiku kasutamine.

Kõik need soovitused tunduvad lihtsad ja loogilised, kuid olles keskmises, mõõdukas või sügavas depressioonis on need sageli ületamatud. Depressioon paneb sind sageli endas kahtlema ja süüdi tundma: mu tuba on segamini, ma olen järelikult lihtsalt laisk; mu laps nutab, ma olen halb ema; mu partner on närviline, ma olen halb naine.

Sellisest tsüklist on raske välja tulla, sest tunne, et sina oled vale, on niivõrd suur. Reaalsuses on see tuba võibolla sellepärast sassis, et sa tähtsustad oma uneaega rohkem, kui väikest segadust. Laps on tusane, sest ta on üleväsinud või on tal gaasid – kui oled veendunud, et ta vajadused on rahuldatud, siis oled sa hea ema! Partner võib olla väsinud ja pahur, sest tal oli eriti nõme päev tööl ning ta ei ole ennast veel suutnud kodusesse olukorda ümber lülitada – tema tujud ei pruugi absoluutselt olla sinuga seotud.

Inimestel, kes värskete vanematega koos ei ela on sageli sünnitusjärgset depressiooni raske märgata. Kui värskel emal külas käia, on ta ju täitsa okei ja oled nagu öelnud ka, et vajadusel võid appi tulla. Samas võib see külaskäik olla päeva ainus hetk, kui naine on suutnud mitte ohjeldamatult nutta ja isegi naeratab veidi, sest hirm läbikukkumise ees – hirm selle ees, et keegi arvab, et ta pole emana piisavalt hea – on niivõrd suur. See on ka põhjus, miks noored emad sageli abi ei küsi – see ju tähendab, et ma ei saa ise hakkama. 

On ütlus: lapse kasvatamiseks läheb vaja tervet küla. Kui tunned, et oled enese jaoks ületanud mingid piirid ning keeranud ennast viimase vindi peale, siis leia endale paar vaba hetke. Lase kellelgi teisel paar tundi last vaadata ja mine maga. Vajadusel pöördu arsti poole – sünnitusjärgne depressioon on haigus nagu iga teinegi ning selleks, et see ei hakkaks liialt suurel määral ka sinu edasist elu mõjutama, tuleks minna teraapiasse. Mõnikord on selle ületamiseks vaja ka tabletiravi ning ka seda ei tasu karta – arstidega konsulteerides on võimalik leida sinule parim ravim.

Depressioon on raske kõikidele osapooltele. Ja kuigi abi küsimine on äärmiselt palju tugevust nõudev, läheb sealt edasi ainult kergemaks.