Mis sotisaalmeedia meiega teeb?! Ehk minu ilus elu

Mulle ütles ühel päeval preili M.S.: "Sinu elu on nii huvitav." Ma naersin ja ütlesin, et jaa, kindlasti...

Siis hakkasin mõtlema sellele, kuidas me saame oma kuvandi ülilihtsalt ise luua. 

Tunnistan üles, et ma postitan endast fb, instasse ainult hästi välja tulnud pilte. Selliseid kus ma näen vinks vonks ja sale välja. Sina ka? Ma jätan postitamata pildid, kus mul on seljas hallid kolm numbrit suuremad dressid ja meeste pusa, mis on samuti mulle ilmselgelt liiga suur, juuksed pesemata ja krunnis ning jalas lemmikud sokid, mis on nii lemmikud, et nende päka alla on auk kulunud, aga ma ei kavatsegi neid ära visata, sest need on mu lemmikud.

Ma postitan pilte lastega, kus meil on hea tuju ja oleme uues huvitavas kohvikus või muus kohas. Ma jätan postitama oma laste jonnihood ja punaseks nutetud näod. Jah, neid nutetud nägusid esineb, sest hommikul peab jalga panema püksid...jep, karm...sest on võimlemistund ja selga ei saa panna kleiti... ülihirmus...kui ema käsib enne süüa ja siis saab alles magustoitu... 

Ma postitan oma kaaslasega pilte, kus me oleme ninnu-nännu armunud. Jätan postitamata need, kus me vaidleme, sest mina tahan hommikul spa-sse minna, aga minu kaaslane tahab magada.

Ma postitan pilte, kus tähistan oma uut kutsetunnistuse saamist ja jätan postitamata need hetked, kui olen feilinud eksamil ja tunnen end läbipõrunud ja lollina.

Me jätame inimestele mulje, et me elud on täis roosamannat ja probleemid meid ei kimbuta. Esimest korda jõudis see mõte minuni ühel aastavahetuse peol, kus viibis noor pere oma väikese lapsega. Terve õhtu naine jauras mehe kallal, ükski liigutus talle ei sobinud. Samas mees püüdis ja tegeles palju lapsega ning oli igati tubli ja asjalik mees. Inimesed kõrvalt vaatasid juba seda "kena" paari. Õhtu lõppedes koju sõites nägin sotsiaalmeedias postitust sama naise poolt, kus ta tõi välja kui imeline õhtu oli tal just oma poja ja mehega olnud. Ma ei suutnud oma silmi uskuda.... Sel õhtul ei olnud nende suhtes ja suhtluses midagi imelist, vastupidi, aga virtuaalsetele sõpradele jäi mulje kui ideaalõhtust.

Hr Mandel jagamas positiivseid emotsioone :)

Kainelt mõeldes ma tean, et elu ekraani taga võib olla hoopis midagi muud kui postitusel, aga mida tunneb mu keha ja hing kell kolm öösel, kus inimene on oma madalseisus ja enesehaletsus võtab võimust. Miks mina sellist elu ei ela? Miks mina õnnelik pole? Teised ju on? Miks minu elu nii igav on? Ma tahaks olla rohkem nende ideaalsete inimeste moodi. Ma tahaks elada nende huvitavat elu.

Uskuge mind, me kõik oleme täiesti tavalised inimesed. Meie enamus päevi on hallid ja rutiinsed ning isegi kui elame virtuaalselt ideaalelu, siis tuleks oma kriitikameelega vaadata nendest lilledest ja liblikatest läbi ja mõelda, kas need asjad siiski on nii. Või pigem keskenduda enda elule ja kordaminekutele.

Eestlastele on kombeks kurta ja leida kõigepealt negatiivseid asju. Aga miks mitte pöörata see asi ringi, leida igas päevas üks hea asi, üks positiivne moment ja keskenduda sellele.

Mida külvad seda lõikad...

Varakevadine Tartu, ma ekslen linnas ja ei saa aru kuhu ma peaks minema. Kulm on kortsus ja keskendun google mapsi juhistele, ma ei märka ümbritsevaid inimesi. Järsku tuleb mulle vastu mees, kes naeratab ja tema suust tulevad sõnad: "Väga kaunis kevadine kleit." Ta naeratab veel ja kadunud ta ongi. 

Lühike lause, täiesti võõralt inimeselt, keda ma tõenäoliselt enam kunagi ei kohta, aga minu kortsus kulm oli hetkega asendunud naeratusega suul. Terve minu päev oli palju helgem ja ma räägin seda lugu siiani.

Tavaline hall tööpäev, jooksen õhtul poest läbi, asetan oma kauba lindile ja asun maksma. Teenindalal on halb tuju, ta ei tereta, viskab mu asjad kassast läbi ja nähvab: "Maksad kaardiga vä?"  

Võtan selle hetkega endasse, minu kulm on kortsus ja tuju terveks õhtuks paha. 

A woman becomes a reflection of how you
 treat her. If you don't like how she's acting,
look at how you treating her.

On täiesti tavaline, et peale rasket tööpäeva olen väsinud, vahest halvas tujus ja ei jaksa ei suhelda, ega taha kuulda kellestki midagi. Aga mind ootavad kodus kaks 5-aastast päikesekiirt, kes soovivad jagada oma päeva rõõme ja muresid, emotsioone ja kordaminekuid. Isegi kui ma oma halba tuju neile sõnaliselt edasi ei anna, siis saavad nad alateadlikult sellest aru. Ja mis siis juhtub? Juhtub see, et neist saavad nö "pahad lapsed". Nad hakkavad kraaklema, sõnelema ja jaurama ning minu kannatus pannakse korralikult proovile. Tegelikult olen mina nende käitumises süüdi ja lapsed ei ole kunagi pahad. Nad peavad lihtsalt tegelema täiskasvanute emotsioonidega, mida me õhtuti koju toome.

Mehed ikka kurdavad, et uhh tema naine on eriline nõid. Aga miks see nii on ei küsi keegi? Kui mees kohtleb oma naist nagu Naist, mitte kui kodumasinat, kui koristajat, kui abilist, on hooliv, viisakas ja tähelepanelik, siis tunneb seda soojust ka naine. Ehk....

If a man expects a woman to be an angel in his life, he must first create heaven for her. Angels don't live in hell.

Selleks, et minu kolleegid oleksid minuga ausad, avatud ja sõbralikud, pean mina nendega käituma ka vastavalt.

Selleks, et minu lapsed oleksid "head", pean mina nendega käituma hästi. Ütlema ausalt kui olen väsinud ja vajan endale aega. Seda viimast peaks ütlema igas vanuses lastele. Nad on nutikamad kui me, emad, eales oskame arvata.

Selleks, et minu suhe oleks korras, pean mina käituma oma kaaslasega hästi. Soovima talle/meile head ja ei tohi talle haiget teha.

Selleks, et teenindaja/võõras inimene tänavalt mulle järgmine kord naerataks, võiksin mina võtta oma nina telefonist välja ja naeratades öelda: "Tere". "Aitäh". "Sa näed suurepärane välja".

Kui su telefoni aku saab tühjaks, siis sa paned selle ju laadima?

Minu eesmärk oma kogemuste jagamisega oli, see et inimesed julgeksid tunnistada endale, rääkida kõva häälega depressioonist ja abi otsida. Muidugi ei ole minu võimuses maailma muuta, aga nagu öeldakse selleks, et muuta maailma tuleb muuta ennast ja sellest ma just alustangi.

Ma olen viimasel ajal kohtunud mitmete  inimestega ja üsna ruttu jutu sees tuleb välja, et neid vaevab kas depressioon, ärevus või on nad mõistnud, et me ei tulnud siia ilma ainult... tsiteerin:“ Sööma, seksima ja sittuma.“

Mis tunded mind valdavad kui ma seda kuulen? Hirm.... sest ma mõistan, kui paljusid inimesi kimbutavad taolised haigused. Kas see on saamas tänapäeval normiks? Kas me peame leppima sellega, et elu on ulmeliselt kiire, mille tulemusena meie keha enam ei jaksa? Kas me peame leppima tänapäeva moodsa haigusega? Kas 20 aastat tagasi ei olnud inimestel depressiooni? Või sellest ei räägitud?

Mul oli mõni aeg tagasi vestlus mehega, kes on olnud tippjuht nii Eestis, Venemaal kui ka mujal Euroopas. Tema võtab täna peoga rohtusid, et kontrolli all hoida oma vaimset tervist. Lisaks tegeleb ta enda füüsilise kehaga ja teeb asju, mis tooksid rahu hinge. Tema sõnad minule olid, et see on normaalne. Tippjuhid peavad töötama ja endast palju andma. Kui tahad karjääri teha, siis harju sellega, et vaimset tervist toetavad rohud on sinu igapäevane argipäev.

Meie ülesanne ei ole inimesi parandada.

Meie ülesanne on inimesi armastada,

 isegi siis kui nad on katki.

Osalt ma mõistan seda, sest olen ise läbipõlenud ja see on kerge tulema, kui keskendud tööle ja eraelulistele probleemidele ning jätad enda mina tahaplaanile. Teisest küljest hirmutas mind see jutt ja pani sügavalt mõtlema. Millist elu ma endale soovin? Kui tähtis on mulle minu hingerahu? Kui tähtis on 8 tundi rahulikku ööund? Aga kui tähtis karjäär? Kui tähtis end rahaliselt kindlustada? Kui tähtis on piisavalt palju aega veeta oma lähedaste ja perega?

Ja ma olen otsustanud, et tahan karjääriredelil tõusta, panustada sellesse, et oleksin materiaalselt võimalikult kindlustatud, aga!!

Ma ei lepi sellega, et  juhid peavad end tablettide näol tasakaalustama.

Ma olen otsustanud, et mina tegelen täna, homme ja ülehomme sellega, et treenida oma vaimu. Täpselt samamoodi nagu ma käin trennis jooksmas ja see on täiesti normaalne, siis peaks olema ka vaimu treenimine normaalne.

Sest, kui sinu telefoni aku saab tühjaks, siis sa paned selle ju laadima? Miks me seda enda keha puhul ei tee?

Kas alati peab olema tugev?

Ma räägin oma kaksikutest, elust, karjäärist, eraelust ja sellest, et vahest on raske, aga ma saan alati hakkama. Ma arvan, et keerulised ajad on põhjusega meie elus, aga ma olen tugev.

Minu vestluskaaslaseks oli viiekümnendates naine, kes ei teadnud mu taustast midagi ja ta küsis minult stoilise rahuga ainult ühe küsimuse, samal ajal mulle silma vaadates ja sõrme otsi koos hoides:

"Kas alati peab olema tugev?"

Jah, jah, jah! Ma saan aru, et minu läbipõlemise ja depressioonide põhjuseks on see, et ma pean olema tubli ja tugev, ma ei tohi olla nõrk. Ma pean olema tubli ema, tubli tütar, tubli tööandja, tubli alluv, tubli kolleeg, tubli kaaslane ja selle juures olema alati tugev, sest ma olen ju tubli!

Tegelikult ma teadsin vastust, ma lihtsalt ei tahtnud seda endale tunnistada. Alati on ju lihtsam süüdistada oma muredes teisi, sest kui ma seda endale tunnistan, siis tuleks selle probleemiga ka tegelema hakata. Aga see on raske ja nõuab palju tööd. Ja oii kui ma end alt vean, siis ma ei ole ju tubli....

....põhjuseks on see, et ma pean...PEAN??!! Kes käsib? Mina ise! Kindlasti oskab mõni psühholoog vastata küsimusele kust see mõttemuster on minu ellu tulnud, miks ma sellest lahti ei saa.

Esiteks kuidas saab võõras inimene sind lugeda nii hästi ja täpselt lausudes ise minimaalselt, küsides ainult üheainsa küsimuse võttes sellega kokku sinu kõikide probleemide põhjuse? Kuidas on nii, et vahest peab inimesega suhtlema kuid enne kui tekib mõistmine ja vahest seda ei tekigi, seisalt piisab ainult hetkest ja ühest küsimusest.

Kas alati peab olema tugev? Ma olen mõelnud selle küsimuse peale viimased 12 tundi. Ja sellele, miks mina olen ilmselgelt vale vastuse andnud. Ma ei saa muuta seda kuidas ma mõtlesin ja kuidas ma elasin minevikus, aga ma saan vastata uuesti ja muute sellega oma tulevikku.

I hope there are days when your coffee tastes like
magic, your playlist makes you dance, strangers
make you smile, and the night sky touches your
soul, I hope you fall in love with being alive agen.

Alati ei pea olema tugev. Juba inimese keha on loodud nii, et igal öösel kell 3 on meie madalhetk, kus jõuvarud on otsas ja siis peame puhkama.  Mina arvan ka, et inimene ei peaks varjama hetki, kus jõud on otsas ja enam ei jaksa. Oluline on välja näidata lähedastele ka lastele madalseise, neid aktsepteerida ja õppida elama nii, et tugev olemine ei ole kohustus ja nõrkushetked on normaalsed ja selles pole midagi halba.

Ema on ka inimene, kes ei tohiks ega peaks olema 24/7 raudnaine ja uskuge, lapsed on ülitargad, vahest ehmatavalt nutikad ja kui nendega rääkida, siis nad mõistavad, aitavad ja on toeks.

Ülemus on ka inimene, kellel on seljas koorem muresid ja kes tunneb vahest, et jaks on otsas. Ma luban, et proovin edaspidi olla rohkem inimene ja kui enam ei jaksa, siis ütlen ja olen kindel, et mu kolleegid mõistavad.

Kaaslane on ka inimene, kes proovib olla mõistev ja hooliv. Aga vahest on jaks otsas ja see on ok, sellest tuleb rääkida ja koos saab kõigest üle.

Ära ole enda kõige suurem takistus. Ära sea endale ebaloomulikke nõudmisi.
Ole inimene. Ole haavatav. Ole nõrk. Aktsepteeri seda ja naudi igat hetke.

Sa näed nii sitt välja!

Hiljuti juhtusin lugema postitust, kus Ameerikas elanud eestlane ütles, et ei soovi seal enam elada, sest inimesed on võltsid. See tähendab, et kui näed välja väga halb, siis tuttavad ütlevad ikka, et oii sa näed nii hea välja.

Mina elan Eestis ja olen tähele pannud, et meil on olukord radikaalselt vastupidine. Eestlane ütleb pigem kui halb sa välja näed ja rõhutab seda ikka usinalt, samas väljateenitud ja ausate komplimentidega ollakse väga-väga kitsid.

Sa oled nii magamata näoga? Miks sul padi veel näos on? Sa oled täna nii väsinud, ei mitte magamata, aga nagu väsinud?

Tõesti?!

Paljud inimesed enne ütlevad ja siis alles mõtlevad. Kui mõtlevad. Jah, võibolla olen ma tõesti magamata näoga, sest ma olen üksikema ja mu laps on haige, mis tähendab, et ma pean iga poole tunni tagant teda rahustamas käima, vett andma, rohtu manustama ja siis proovima uuesti uinuda.
Jah, võibolla olen ma väsinud näoga, sest mu õlgadel on palju muresid, mis vajavad lahendamist.

Aga pahatihti on hoopis nii, et ma tunnen end suurepäraselt, olen maganud terve öö ja saan hommikul kolleegilt ebameeldiva muige taustal küsimuse: "Noh, miks sa nii siit välja näed? Ei saanud magada?" Hmmm..... tänan, kallis eestlane, kes sa nii aus oled ja rikud sellega minu heatujulise hommiku.

"Sul on Škoda, Subaru, Audi vms.? Isssssaaanndd, mul hakkab kõrvast verd jooksma. Miks sa selle auto ostsid?"
Mida ma oskan sellises olukorras vastata...

"Sa näed oma punase huulepulgaga välja nagu prostituut."
"Sellise soenguga tuledki?"
"Selle panedki selga?"
"Su juuksed näevad välja nagu lakutud lammas."

Ma võiks seda loetelu jätkata veel kaua. Olen nõus, et ameeriklaste liigne võlts suhtumine ei ole vastuvõetav, aga seda ei ole ka eestlaste suhtumine. Enne kui me teeme (sh ka mina) mõne mõtlematu kommentaari võiksime mõelda, kas sellise käitumise/välimuse taga on midagi enamat kui lihtsalt magamata öö, sest lemmiksarja hooaeg tuli lõpuni vaadata. Peaksime mõtlema, kas me teeme nende kommentaaridega teisele poolele haiget. Kas niigi maailmas kus naistel on palju kanda, sest me peame välja nägema sellised ja tollased, on halb märkus see mida üks ebakindel (noor) naine vajab.

Kas meie asi on hukka mõista kui inimene sõidab sinist värvi autoga? Kas meie asi on hukka mõista kui inimene vahelduse mõttes "triigib" oma lokkis taltsutamata lokid sirgeks? Kas meie asi on hukka mõista kui naine lõikab oma juuksed maha ja värvib need kollaseks?

Teisest küljest peaks "komplimente" saavad naised/mehed väga hoolega mõtlema milliseid neist nad lasevad endale ligi ja millised põrgatavad nö tagasi. Me ei saa ei täna ega tulevikus kontrollida mida inimesed meile ütlevad või kuidas meisse suhtuvad, aga me saame kontrollida seda kuidas ja kas me need sõnad võtame omaks. Kas me solvume nendest või pühime need maha nagu vihmapiisad aknalt.

Aga...

Õnneks ei tee eestlased kogu aeg halgu komplimente. Väga paljud meist ütlevad midagi ilusat ja head ning see on võlujõud millega muuta maailma. Südamest tulnud siirate komplimentidega võime me muuta inimese päeva päikeseliseks, võime tõsta tema enesekindlust ja samme seda ka ise kuhjaga tagasi, sest inimene, kes on õnnelik kiirgab seda välja ning annab ka teistele edasi.

Ärme ole mossis sügisesed eestlased, kes kannavad musta ja kelle huultelt kostub lauseid stiilis: "Miks sa nii sitt välja näed?" Oleme kevadised ja värve kandvad eestlased, kes ütlevad siiraid südamest tulevaid lauseid: "Oo sul on uus soeng. Ilus."

Kuidas naised jõuavad, aga mehed mitte?

Ma tulen töölt, käin poes, võtan lapsed lasteaiast, teen söögi, pesen, koristan, käin trennis ja puhkan (kui aega jääb) ja siis algab kõik uuesti. Kõige selle tegemine on täna minu vaba valik ja oma soov, aga... kas see peaks olema ka nii kui naise kõrval on mees ja laste isa?

Palju räägitakse võrdõiguslikkusest ja naiste töös ning karjäärist. Ma arvan, et see on väga oluline teema ja sellest tuleks veel enam rääkida. Kuid minu jaoks on siin aga... 

Naistele on loodud võrdväärsed võimalused töötamiseks ja soo järgi ei tehta karjääriredelil tõusmisel vahet. Kuid juhtivatel kohtadel töötab siiski rohkem mehi kui naisi. siin võib olla palju erinevaid põhjusi ja mina kirjutaksin siin ühest. Sellest, millised kohustused on naistel veel peale tööelu ja miks on mehed edukamad.

Kui inimene soovib teha tõusu tööalaselt, siis tähendab see seda, et tuleb ka rohkem panustada, pahatihti ka ajaliselt, aga kuidas saab naine seda teha, kui poes on käimata, lapsed veel lasteaias, söök tegemata, kodu koristamata ja trenn ning aeg endale võiks ka siia mahtuda. 

Pahatihti on enamus koduseid toimetusi naise õlul, millega tuleb laveerida igapäevaselt ja meelejärele olla mitmetele inimestele:

- Ülemusele, sest tahaks end tööalaselt teostada.

- Laste õpetajatele, sest head emad ju lähevad KOHE peale ametlikku tööpäeva lõppu lastele aeda järgi ja oiii kui seda ei teha, siis on hukkamõist kiire tulema.

- Lastele, sest emana tahaks anda neile piisavalt palju ema-lapse aega.

- Iseendale, et ei peaks minema õhtul magama teadmisega, et täna jäi tuba koristamata, tervislik söök lastele tegemata, trenn? millal see veel? ja töö...

- Ühiskonnale, paljudele võõrastele inimestele, kelle arvamus on meile oluline. Miks? Kes seda enam teab...

Mehed seevastu teevad tööd ja karjääri ning toovad raha koju. Väsimusest ei jõuta koduseid toimetusi teha... ja naine teeb ju need kõik ära. Milles probleem? 

Siin kallid mehed unustate te ühe asja, teie naine käib ka tööl ja toob raha koju ja on samuti väsinud, aga ometi on kodu (enamasti) korras, toit laual ja lapsed kasitud.

Hetkel teen ma liiga paljudele meestele, kes on oma kaaslastele toeks ja sellised mehed on kaaslased keda hoida. Teine hulk mehi peaks aga endalt küsima:

Mis on põhjus, et mu naine on nii tusase näoga? Äkki olen mina tema õlule liiga suure koorma jätnud?

Kas ma saaksin oma naist kodutöödes aidata?

Kas ma teen täna ise õhtusöögi ja käin enne poes?

Kas ma viin lapsed ise lasteaeda, selleasemel, et öelda, ma ei vii, sa harjud sellega ära?

Näib, et meestel on valikuvõimalus öelda, ma olen väsinud, ma vaatan telekat/puhkan/tšillin sõpradega baaris/istun arvuti taga, aga sinu naisel kulla mees ei ole sellist võimalust, tema peab oma tööd ära tegema.

Lapsed, kes söövad mõnikord Coopi valmistatud toitu ja
vaatavad multikaid

Selle suure hala lõpetuseks võin ma tuua välja ka asja positiivse külje. Mehed, kes kasvatavad oma käitumisega naisi, kes peavad laveerima miljoni kohustusega, teevad viimastele teene. 

Miks?

Sest ühel päeval kui sa oled vallaline/üksikema, siis kallis naine, sinu maailm ei jää seisma, sest sa oled harjunud tegema kõike seda eelnevat. Me teame täpselt kust vaadata veenäitu ja kellele see saata, kust saada abi kui autol on taaskord mingi jama, me leiame ka lahenduse kui öösel on laps haigeks jäänud, aga sul on järgmisel päeval koosolek ja kohtumised, mida pole võimalik tühistada, kuidas tegeleda jonniva lapsega poes ise samal ajal pingsalt mõeldes, et kõik asjad õhtusöögiks saaksid korvi, kuidas panna paika logistika lasteaed-töö-lasteaed-pood-kodu-trenn jne jne.

Mina olen üks neist naistest, kes saab hakkama kõigega ja kui ei saa siis mõtlen välja, kuidas on see võimalik AGA....

Ma olen õppinud, et alati ei peagi jõudma kõike ning selle kõige juures ei peaks ükski naine/ema end süüdi tundma, sest mitte midagi ei juhtu kui lapsed söövad ühel õhtul friikaid, midagi ei juhtu kui ma trenni täna ei jõua, mitte midagi ei juhtu kui nõud jäävad pesemata ja pesukorvi luuk ei lähe enam selle kuhja all kinni... ausõna! Ma olen proovinud!

Naised, ei tohi unustada, et me jõuame, oskame, saame hakkama kõigega, aga sealjuures olge ka laisad, haavatavad, isekad. Olge naised :)

Ma olin paks..mul on ikka veel tunne, et see ei ole õige asi...

Ma olin 25+ aastane, üksikema, kes proovis hakkama saada tööga, lastega, suhetega ja endaga. Endaga, tähendab seda, et ma ei meeldinud endale, ma olin paks. Aga mis ma võtsin ette selleks, et olukorda muuta?

nr 1: vingusin, et ma olen paks...palju.
nr 2: pidasin dieeti. Alustasin igal esmaspäeval ja lõpetasin parimal juhul neljapäeval, halvemal juhul teisipäeval...
nr 3: vingusin veel.

Ja siis olin kurb, et muutusi ei tule. Jah, tõesti miks :D

2 aastat tagasi, kus ma arvasin, et minu
õnnest on puudu ideaalkaal...

Siis kaks aastat tagasi sügisel kuulutas Delfi, et kandideeri, aitame sul saavutada välimust/kaalu, mida soovid. Ma mõtlesin, et kandideerin ja siis unustasin selle teema, sest antud teema on natuke nagu loto ja lotos ei võida ma kunagi. Ma mõtlen seda päriselt...

Aga läks mööda mõni aeg ja mulle helistati, et tule, alustame. Mida?! Millega?! Eksisite numbriga?! Aga nii algas minu elus uus ajajärk. Täna kaks aastat hiljem olen 20 kg kergem ja saavutasin juba paar kilogrammi tagasi oma kõige suuremad eesmärgid. Nüüd on mu elu nagu lill, sest õnnest oli ju puudu õige kaalunumber, ma olen enesekindel ja mu ees on maailma valla...

NOT...

Jah, antud programm aitas saavutada minu eesmärgi, milleks oli alla võtta. Ja ma pean tunnistama, et tõenäoliselt ilma Delfit oleksin tänanseni ainult vingunud ja alustanud igal esmaspäeval uuesti. Ühesõnaga kuna mul taob kuklas pidevalt, et pean tubli olema, siis ei saanud ka selles programmis feilida. Ma saingi sealt suurepäraseid teadmisi, tutvusin toitumisnõustajate ja treeneritega, kes on mu elu jäädavalt muutnud ja ei vahetaks antud kogemust millegi vastu, aga milles siis asi? Miks ma ei tunne end oma kehas siiani hästi?

Ma siiralt arvasin, et kui eesmärk on täidetud, siis olen oma kehaga rahul, aga seda rahulolu ei tulnud. Pikka aega ei saanud ma aru miks? Eestis ei ole ma kohanud ka inimest, kes sellise teemaga tegeleks. Toitumisnõustajaid on meil väga palju ja neid leiab iga nurga peal. Aga nõustajaid, kes tegeleks enda välise minapildi objektiivse hindamisega... ei ole veel kohanud. Samuti ei ole leidnud eestikeelset kirjandust antud teemal. Miks?

Tänapäev... aga õnne ei tulnud.

Tänapäeva maailmas, kus ajakirjades on fotoshopitud modellid ja igal teisel leheküljel on uus dieedinipp, kuidas 3 päevaga 5kg alla võtta. Rääkimata sellest, et noored neiud lappavad neid ajakirju, teen seda ka mina ja eneselegi teadmata saavad sellised ideaalsed kehad ja ebamõistlikud, mõnel juhul isegi tervisele kahjulikud, dieedid normiks. See on uus normaalsus.

Minu minapilt on kindlasti suuresti mõjutatud meediast ja suurest ideaalsuse ihalusest, aga ka kindlasti lapsepõlvest, kus ma olin alati nö suure kondiga tüdruk. Aga mõnel määral on tegemist ka sellega, et minu aju ei tule füüsilisele kehale nii kiiresti järgi ja ei taha veel uskuda, et peeglist vaatab vastu poole väiksem naine, kui paar aastat tagasi.

Olen jõudnud mõistmisele, et kui ma ei armasta end 92 kilosena, siis ei tee ma seda ka 72 kilosena. Seega on mul küll täna uued eesmärgid, aga õpin end iga päev aktsepteerima ja vaatan suure austusega naisi, kes on pluss suuruses, aga enesekindlad, ilusad ja avatud, sest kaal ei defineeri meid. Kaal ei ole peamine. Peamine on see, et me tunneksime end oma kehas hästi ja ei laseks meedial ning ümbritseval maailmal end mõjutada.

Tundub lihtne soovitus, aga elus kahjuks asjad nii lihtsad ei ole..

The hard part isn't getting your body in shape. 
The hard part is getting your mind in shape...

Ma teen seda ikka veel!

Paar aastat tagasi sain ma aimu, et psühholoog ei ole siiski hulludele mõeldud arst.... Päris tõsiselt. Ma sain üle valehäbist ja istusin kabineti ukse taga sirge seljaga. Mäletan ka korda kui naeratasin järgmisele patsiendile, kes ootas vastuvõttu.

Aga mis on saanud minu visiitidest tänaseks? Kas ma  olen korras? Kas ma siiani külastan arsti?

Ma olin küll üle saanud valehäbist, aga ühe valearusaama mõtestasin enda jaoks lahti üsna hiljuti.Nimelt, ma arvasin lõpuks, et jah, mul on raske, otsin abi spetsialistilt, saan korda ja see teema on maas. Ma saan unustada selle ja lähen oma eluga edasi. Ma Olen Korras! Aga, võta sa näpust, nii need asjad ei käi.

Ma siiralt arvasin, et kui korras, siis korras ja me ei kohtu arstiga enam kunagi. Siiski läksid asjad teisiti. Ma istusin taas tuttavas koridoris, tuttaval pingil, tuttava ukse taga ja ootasin. Enam ei olnud mul häbi, ega hirmu, mis teised arvavad. Nüüd oli mul häbi enda pärast, et ma siin tagasi olen. Ma olin ju korras. Ma pean tunnistama, et sel korral oli arsti tavapärasele küsimusele, kuidas sul läinud on, väga raske vastata. Sest sel korral ei saanud ma kabineti ust kinni panna, ma ei saanud põgeneda nende pilkude eest, selle valehäbi eest, sest enda eest ei põgene kuhugi...

Ma tundsin end läbikukkununa. Minu peas keerles väga palju küsimusi: Miks? Kuidas? Mis ma valesti tegin? Millal? jne jne.

Mul olid ju olemas teadmised. Kõige lihtsam oleks vist tuua võrdlust füüsilise treeninguga, ma olin käinud trennis, õppinud suruma, tõstma ja omandanud kõik teadmised, saanud näpunäiteid ja üksi jäädes ei saanud minust ikkagi sportlast. Ma ei teadnud valesti läks...

Nii nagu tervenevate alkohoolikute puhul ei ole küsimus kas tagasilöök tuleb, vaid millal see juhtub, siis on nii ka kõige muu puhul: trenni, kaalulangetuse ja ka vaimse tervisega töötamise puhul.

Mina olen seljatanud järjekordse müüdi. Inimene ei saa kunagi nö korda. Me muutume iga päev vastavalt olukorrale, vanusele, situatsioonidele, ootamatutele ja rasketele pööretele elus ja kuna igaüks meist elab esimest korda, siis me õpime. Ma loodan, et osad läbi teiste vigade, enda puhul pean ütlema, et kolistan kogemuste saamiseks kõik ämbrid ise läbi, aga ...

Some days it's not about health or building muscle.
It's just therapy.

Minu põhimõte elus on, et pigem kahetsen tehtud kui hiljem mõtlen kahetusega hinges what if...

Mina käin ka täna regulaarselt psühholoogi juures. Eelkõige sel põhjusel, et minu töö nõuab väga palju inimestega suhtlemist, probleemidega tegelemist ja andmist. Selle kõige juures peab minu enda klaas olema vähemalt pooltäis, nii saan tegeleda kõigi minu ümber olevate inimestega ja nende muredega seejuures ennast kaotamata.

Kui mul on nohu, siis ma lähen apteeki ja ostan rohtu.
Kui ma tahan paremas füüsilises vormis olla, siis ma lähen trenni.
Seda kõike valehäbita.

Kui ma tahan olla vaimult tugevam ja tervem inimene, siis .... ma tegelen sellega üksi kodus olles ja ei julge abi küsida? Ei.... Siis ma unustan valehäbi ja lähen spetsialisti juurde.

Esimene visiit psühholoogi juurde...

Ma olin leidnud lõpuks arsti, kes võttis mind vastu paari nädala pärast, mitte kolme kuu, nagu alguses oht oli. Minu plaan oli järgmine: lähen vastuvõtule, räägin oma mure ära, tema kirjutab mulle rohud ja ma saan endiseks. Kõik. Sellega on see piinlik lugu lõppenud...

Aga... Minu plaan kukkus läbi. Suure kolinaga ja täna tagantjärgi vaadates võin öelda, et ma olin ikka ülimalt naiivne. Kuid siin pole imestada midagi, sest kokkupuuted depressiooniga ja psühholoogidega mul puudusid.

Kuidas asi tegelikult kulges?

Ma olin kokkulepitud ajal oma psühholoogi ukse taga. Mul oli häbi seal istuda, sest mööduvad inimesed nägid seda ülisuurt silti (tegelikult see silt polnud sugugi suurem teistest, aga minu emotsioon ja häbi tegi selle silmipimestavalt suureks) PSÜHHOLOOG.... Täna ma tean, et arsti juures käimine ja abi küsimine ei ole häbi asi, see on tugevuse märk. Paar nädalat tagasi psühholoogi uksest väljudes avastasin, et ma teen seda väga hea tundega, pea püsti ja enesekindlalt ja mind ei häiri sugugi, et koridoris ootavad inimesed nägid millisest uksest ma välja astusin. Mul oli hoopis väga enesekindel ja hea tunne.

Siis kutsuti mind kabinetti. Seal oli diivan ja tugitool. Mind juhatati viimase peale istuma. Minu vastu istus arst ja ma nägin tema selja taga asuvast aknast raagus puid ja vihmast taevast. Nägin kuidas tuules need puude oksad kõikusid. Arst tõstis oma tooli kõrgemale (mida ta muide teeb iga visiidi alguses ja lõpus kui hakkab uut aega arvutist vaatama, siis laseb tooli taas madalamale), võttis musta punase mustriga mapi, kus vahel olid paberid, tõstis ühe jala üle teise ja küsis: Mis sind siia tõi? Plaani kohaselt pidin siis vastama ja selle teema lukku saama....aga.... ma sain rääkida vist kolm sõna ja siis hakkasid pisarad purskama (jah, purskama, mitte voolama) ja mina sain edasist juttu ainult piiksuda selle nutu vahepeal. Oiii mul oli häbi. Häbi, et minu plaan ei töötanud, et ma ei suutnud end väljendada, et ma ei suutnud end vaos hoida. Üldiselt valdas mind suur HÄBI

Kui me olime tunnikese vestelnud või mina piiksunud läbi pisarate ja arst rääkinud, siis ütles ta mulle, et sul on depressioon ja sa vajad antidepressante. Hmmm.... ei, ma ei soovi rohtu võtta. See ei tee mulle head, vaid hoopis halba... Miljon mõtet mu peas ja palju valearusaamu meediast. Aga siis küsis arst minult: "Kui sul on nohu, köha, palavik, siis sa ju lähed apteeki ja võtad rohtu?" "Jaa, loomulikult lähen ja võtan, siis ma olen ju haige."

Self-care isn't always manicures, bubble baths &
eating healthy food. Somethimes it's making
yourself get out of bed, taking a shower and
participating in life again.

Ja siis ma mõistsin, et depressioon on ka haigus ja kui see on liiga kaugele läinud ning liiga kaua kestnud, siis on vaja meditsiinilist sekkumist rohtude näol. Tuleb jätta kõrvale vanande "tarkade" naiste jutt, et ohh mis, see on mingi moodne haigus ja inimesed mõtlevad selle endale külge, kui meie noored olime, siis ei olnud mingit peent noorte inimeste haigust.... Jah, ma olen kindel, et depressiooni oli aastate eest vähem kui täna. Üheks põhjuseks võis olla, et arstid ei osanud seda diagnoosida, aga see ei tähenda, et haigust ei olnud. Teiseks on tänapäeval läinud elu kordades kiiremaks. Elu on kallis, mis tähendab, et tuleb teha pikki tööpäevi, halvemal juhul töötada mitmel kohal. Meie digi-ja nutiajastu on ühelt poolt teinud elu paremaks, andnud uusi võimalusi ja teinud seda kiiremaks, aga teisest küljest kiirus tähendab, et meilt oodatakse ka kohest reageerimist. Inimesed on harjunud olema pidevalt saadaval, tegelema korraga mitme asjaga. Ka mina leian end enamus õhtutel diivanil istumas läpakas süles ja lugemas töömaile, taustaks jooksmas mõni sotsiaalmeedia kanal, telefon kõrval, kus on aktiivne vestlus ülemusega whatsup's, telekas mängimas, kust ühe silmaga proovin jälgida mõnda "kvaliteetsaadet" ja samal ajal räägin lastega nende päevasündmustest. Ja siis me imestame, miks inimesed põlevad läbi? Mida tähendab depressioon? Miks inimesed ei suuda enam keskenduda ühele asjale?

Minu seisukoht on, et iga inimene, ka see, kes tunneb end täiesti tervena, peaks käima 1-2 korda aastas psühholoogi juures, kus saab hinnanguvabalt rääkida ja end kõrvalt näha. Nii nagu me käime trennis, et hoida oma keha vormis, peaksime käima ka psühholoogi juures, kes aitab meie mõistuse ja vaimu vormis hoida.


Do you recharge yourself as much as you recharge your phone?

Lihtne küsimus? Minul oli raske vastata...

Miks ma seda teen?!

Augusti alguses rääkisin ma oma kaaslasele, et mul on unistus...

Ja kui ma räägin oma unistustest, siis valjul häälel, kätega vehkides ja ülima õhinaga. Ma siis seletasin temale ka, et minu unistus on ühel päeval seista inimeste ees ja rääkida (sünnitusjärgsest) depressioonist, läbipõlemisest, emadusest, enda keha aktsepteerimisega ja muudel teemal, millega naised (ja ka mehed) tänapäeva ühiskonnas peavad toime tulema.

Ja siis võttis tema arvuti, tegi selle lahti ja ütles, kirjuta.
Oot, mis asja? Mida ma kirjutan?
Blogi!
Minu suust tuli kõigepealt naerupahvakas ja siis kell 3 öösel pandi mind sinna arvuti taha istuma ja öeldi, et enne siit ära ei tule kui esimene postitus on valmis. See on sinu võimalus inimestega jagada oma kogemusi.

Ma istusin seal, oli natuke närvis, aga valmis jagama oma kogemust. Tunnike hiljem saite teie kõik lugeda minu esimest kirjatükki.

See oli hirmus... avada hommikul facebook ja muud sotsiaalmeediakanalid teadmata, mis mind ees ootab. Aga ma olin valmis... Ma olin valmis positiivseks tagasisideks ja ma olin valmis sopaks, mis minu suunas lendama hakkab. Ja ma sain mõlemat...

Listen, smile, agree and then do whatever the fuck you were
gonna do anyway ;)

Minu üllatuseks sain ma väga palju positiivset tagasisidet. Peale mitmeid postitusi, kirjutasid mulle noored emad, et teavad mida tunnen ja rääkides naistega kippus nii mõnelgi pisar silmanurka. Sel hetkel ma teadsin, et olin juba täitnud oma eesmärgi. Ma olin jõudnud naisteni, kes julgesid öelda välja jah, ma tundsin sama, aga  ma pole halb ema, jah, mind valdasid segased tunded, aga ma olen siiski tubli.

Aga ma sain ka ülipalju üllatavaid pilke, sest ma ei ole kunagi avalikult rääkinud, et mul on raske. Ja kõrvalseisjad on arvanud, et minu elu läheb nagu exceli tabel...

Sain ka hukkamõistu. Miks sa halad avalikult? Sul oli kõik korras. Ära liialda. Ja teisest küljest hukkamõistu vaikuse näol...

Aga igal positiivsel asjal siin elus on ka varjukülg ja hakates kirjutama olin ma arvestanud sellega, olen ka täna ja ei kavatse kirjutamist lõpetada ;)

Minu eesmärgiks selle blogiga on, et naised julgeksid abi küsida, et nende lähedased ei mõistaks neid hukka. Samas ka, et lähedased rohkem sekkuksid. Kui sa tunned, et sinu lähedasel inimesel on mure või ta on liimist lahti, siis tavaliselt see tunne ei eksi. Sekku, isegi kui alguses keeldutakse abist. Ole olemas kui sind vajatakse. Ära vaiki ja looda, et kui probleemist mitte rääkida, siis see kaob.

Kas ma olen laisk? Mis toimub?

Sünnitusjärgsed emotsioonid ja depressiooni surusin ma alla, nii nagu tugev eesti naine ikka :) Läks mööda aastaid kaks. Minust oli saanud üksikema, kes ei saanud lubada ühtegi lisa puhkusepäeva, sest eelarve oli kitsas. Ja siis ma olingi tubli töötaja. Üheksast viieni tööpäevad minu puhul ei kehtinud. Ma tegin tööd ka õhtuti, korralise puhkuse ajal ja ... kogu aeg kui oli vaja (ja seda oli tihti). 

Ühel sügisel tabas mind väga suur väsimus. Aga see oli ka tavaline, sest üksi kahe lapse ja rohkem kui täiskohaga töö ei ole just meelakkumine, lisaks ei soosinud ka aastaaeg. Aga mind ootas pääsetee (või nii ma vähemalt arvasin), mind ootas hilissügisel puhkus- seitse päeva palmi all. Puhkuse alguseks olid mu patareid tühjad, kõik, midagi polnud enam anda. Ja siis tuligi päike, meri, soojus, hea söök ja meeldiv seltskond. Ja ma puhkasin ning tulin tagasi ja kõik oli endine. Ma ei saanud aru, mis toimub? Miks ma ei jaksa enam oma toimetusi teha? Miks ma tahan magada? Miks on mul ükskõik? Äkki ma olen laisk?

Kuna ma olin just puhkuselt tulnud, siis ei saanud ju see tunne olla väsimusest. Selge, siis ikkagi olen laisk. Üritan rohkem end liigutada ja sellest üle olla. Ma ei ole ju laisk! Ma olen tubli! Aga... ma läksin aina laisemaks? Sellised mõtted olid iga päev mu peas. Ja ma ei saanud aru, kust need tulevad. Ma ei saanud aru, miks ma ei jaksanud enam trennis käia, miks ma ei tahtnud enam tööle minna (ja ma armastan oma tööd, mulle ei ole olnud esmaspäevad kunagi sinised), miks ma ei huvitunud enam millestki, miks ma ei tahtnud inimestega suhelda. Tegelikult on õigem öelda, et telefoni võtmine ja helistamine tundus ülemõistuse raske.

Sügisest oli saanud jaanuar ja ma istusin tööl oma laua taga, vahtisin ekraani ja ei teinud midagi... Mul oli vaja täpsustada üks "kas?" küsimus, saada vastuseks jah/ei ja minna oma tööga edasi, aga ma ei jaksanud seda teha. Ma ei jaksanud küsida kas küsimust. Ma ei jaksanud toolil istuda, rääkimata töö tegemisest. Ja ma ei saanud aru, mis toimub?

Ühel päeval sattusin rääkima sõbrannaga, kes käis psühholoogi juures, võttis antidepressante ja oli saanud oma ärevushäirest üle. Ma nägin esimest korda nii lähedalt inimest, kes käib psühholoogi juures. Ma arvasin, et "hulluarsti" juures käivad hullud... ma arvasin veel palju sarnaseid asju, mis ühiskond mulle pähe oli tampinud ja ma ei pidanud end "hulluks", et oleks pidanud arsti juurde minema. Aga siis me rääkisime ja ta soovitas tungivalt, et pane endale aeg ja käi seal ära. Mul oli nägu ikka väga krimpsus peas, aga ma ei saanud ka sellisel olukorral kesta lasta.

Abi küsimine on tugevuse märk :)

Ma võtsin end lõpuks kokku ja olin valmis endale arsti otsima. Aga kust? Kuidas? Mis see maksab? Kuna ma ei teanud ühelegi küsimusele vastust, siis aitas mind kõikvõimas google. Kõigepealt leidsin hinna... ja see oli krõbe. Tegelikult  on perearsti saatekirjaga psühholoogi vastuvõtt tasuta. Siis tabas mind järgmine probleem- järjekorrad olid kolmekuu pikkused....mida? Tegelikult on nõuandeliinid ja ka erakorralised arstid, kelle vastuvõtule kohe minna. Aga mina olin jälle nõutu, kuid õnneks ei jätnud ma jonni ja leidsin endale "hulluarsti" aja. Minu jaoks täiesti tundmatu nimi, aga mul polnud ka valikut ja võimalust, seega otsustasin enda mugavustsoonist välja tulla ja vastuvõtule minna.

See oli VÄGA raske! Miks? Sest häbi oli. Ma olen ju tugev naine, käin tööl, kasvatan lapsi, käin trennis, pean ennast ise üleval, teen karjääri ja nüüd olen ma siin.... Aga ma otsustasin, et üks visiit, ma räägin oma jutu ära, mulle määratakse antidepressandid ja ma saan terveks. Ma unustan selle kogemuse ja salgan vaikselt maha...sest... no häbi oli ju. Tegelikkuses läks asi hoopis teist rada ja ma võin täna öelda, et psühholoogi (kes tegelikult ei ole sugugi hullude arst, vaid aitab täiesti normaalseid inimesi) juurde minek on olnud mu elu üks parimaid otsuseid :)